Arvustus: Soosaare dokfilmifestival tõi maailmafilmid randa
Pärnu dokumentaalfilmifestivali pealik Mark Soosaar oskab sündmusi lavastada. Millisel muul moel saakski tähistada Baltikumi taasiseseisvumise 20. ja filmifestivali 25. aastapäeva, kui tuua selle juhtmotiiviks kaadrid Nõukogude armee kuulide all, kaamera käes, otsa leidnud filmilooja Andris Slapinši „Liivi lauludest” ja panna taas rändauhinnana keerlema tema käsikaamera.
Sel festivalil sai Slapinši kaamera eesti filmimees Kullar Viimne oma naiskorstnapühkijast Franceskost kõneleva filmiga „Hing”. Auhind oli tunnustus ka tema ja ajakirjanik Sophie Haarhausi Põhja-Ugandas tehtud filmile „Süütu”, mis jutustab oma kodudest röövitud ja püssi alla sunnitud Uganda lapssõduritest.
Tele- või filmifestival?
Samal ajal aga on raske programmis „Uued eesti dokid” nähtud filme väga uueks pidada, loomisaasta on küll tänavune või eelmine, kuid kohalike jaoks on need oma tulised tele- ja kinoristsed ammu kätte saanud. Andres Maimiku ja Kaidi Kaasiku võimsa meediapauguga linastunud Kuku: mina jään ellu” võidus pole ju seega midagi üllatavat. Või on see valik pigem iga-aastane eesti dokfilmide kuldlõikus?
Kogenud telemehena oskab Soosaar filmiprogrammi nii telepäraseks kohandada, et juba Pärnu pürjelite kohvilaudadeski arutatakse kord aastas midagi muud kui naabrite muru pikkust. Räägitakse korraga autoritaarse isaga türklanna abiellumisest välismaalasega ja India roosade saride liikumisest ning muust sellisest. Nagu oleks väikekodanlusel kaas pealt võetud.
Eriti kujundlik oli, et Läti uue presidendi ametisse astumise päeval linastus ETV-s läti režissööri Andris Gauja film „Pereinstinkt”, milles nooruke Zanda on saanud kaks last oma vägivaldse ja kinni istuva venna Valdisega ning üritab neid nüüd keset trööstitut joodikuid täis maja inimesteks kasvatada. Nagu oleks tegu eesti mängufilmi „Surnuaiavahi tütar” dokumentaalversiooniga.
Polnud mingi ime, et Eesti rahva auhinna võitis telefonihääletusel vahetult enne auhinnagalat ETV-s linastunud Srdjan Sarenaci Serbias ja Albaanias filmitud ning juba muusika poolest kusturicalikud mõõtmed võtnud „Naisteta küla”. See tragikoomilise huumoriga ekraaniteos räägib kolmest vennast, kes elavad Serbia mägikülas, kus pole 15 aastat elanud ühtki naist ja neid tuleb Albaaniasse kosima minna.
Pärnu filmifestivalil mängitakse pigem suureks naljakad tõsieluseigad ning see tuleb Soosaare isaliku lavastajakäe all välja koduselt ja lihtsalt. Võluva subjektiivsusega sopistatakse välja kogu maailm tema veidruses ja suuruses. Raske on olla punase-vaiba-režissöör nii väikesel festivalil, kus sulle iga osaleja suudab Pärnus korda viis päevas vastu jalutada. Televisiooniülekanded ühelt poolt vähendavad filmifestivali eksklusiivsust, ent teiselt poolt on need suvituslinna mainekujundusprogrammis kindlasti parem osa kui peksupealinna tiitel.
ETV2 tõestas end kultuurikanalina, tehes ajaloolise koolimaja õuel täismahus auhinnagala ülekande ja näidates päev pärast seda ka võidufilme. Olgugi et galal on punane vaip ja esineb Svjata Vatra, jääb see festival siiski sisutühjast glamuurist kaugele. Seda enam, et vaibale olid palutud kõik linlased.
Võrreldes PÖFF-iga on tegu väga inimlikes mõõtmetes festivaliga, mis tänavu ilmselt pälvis ka senisest enam külastajamenu, sest üks filmi näitamise paiku oli Pärnu sümbol, nüüd juba mitu aastat laguneva tondilossina mõjuv mudaravila. Rannale lähemale ei anna enam filminäitamist viia.
Filmifestivali struktuur koos mitme eriprogrammi (milles on kokku 150 filmi) kahe žürii (rahvusvaheline ja Eesti) ja teleprogrammi üsnagi keerulise süsteemiga on aga omaette proovikivi. Kokkuvõttes muutubki festivali kataloogi läbi töötades õigete valikute tegemine päris kõvaks pähkliks.
Alates tänasest näeb filme ka Haapsalus, homsest Otepääl ja nädala teises pooles nii Viljandis kui ka Heimtalis.
Mis aga saab festivalist, mis on viis aastat vanem kui taasiseseisvunud Eesti riik? Ajal, kui enam ükski maailma nurk pole Eesti passiga reisides kättesaamatu ja õnne saab otsida igal pool – oli ju tänavusegi festivali üks alaprogramm „Õnneotsijad”. Tahaks siiski loota, et see Pärnu festival edaspidi ainult televiisorisse ei koli või kui, siis kogu oma programmiga. Sest kunagi ei või teada, milline viieminutine jäädvustus mõnest kaugest ilmanurgast võib sinu enda elule uudse vaatenurga anda. Ilma nende 150 filmita aastas jääks see võimalus kasinamaks.
Parimad
XXV Pärnu filmifestival
Peaauhind Jerzy Sladkowski „Viinavabrik”, Rootsi-Venemaa ja Itamar Cheni „Õpetaja Irena”, Iisrael
Lühifilm Åsa Blancki ja Johan Palmgreni „Anders and Harri”, Rootsi
„Inimene ja loodus” Alijan Nasirovi „Karjalaager”, Kõrgõstan
Eesti rahva auhind Srdjan Sarenaci „Naisteta küla”, Serbia-Albaania
Rändauhind Kullar Viimne „Hing”
Eesti film Andres Maimiku ja Kaidi Kaasiku „Kuku: mina jään ellu”
