Artur C. Clarke pani kunagi ühe oma tegelase suhu sõnad, mida paljud kosmoses käinud inimesed hiljemgi korranud on: võime oma maailma ülevalt, kaugemalt näha on midagi nii suurt, et olles selle kord saavutanud, ei tohi inimkond seda kunagi kaotada.

Me oleme kaotamas. Igas mõttes. Teaduslik fantastika, inglispäraselt lühemalt sci-fi ei ole enam selline uks homsesse, nagu see oli pool sajandit tagasi. See ei ole enam katse kombata, mis saab inimsusest, kui maailm muutub, see ei ole enam püüd ennustada teadussaavutuste mõju ja modelleerida tulevikku. Mis on asemele tulnud? See paneb lihtsalt piinlikkusest uluma: vampiiridest unelevad kiimas teismelised...

Ulme vesivõsud

Eks muidugi oleks see teisipidi kohutav, kui sci-fi ainult omaaegsete kanooniliste teemadega müttaks – kosmosereisid, ajarännud, tehnikaimed ja nii edasi. Tegelikult on teemade ring määratult avardunud, mis sest, et muidugi kvalifitseeruvad paljud neist vesivõsudeks. Sest mida muud on oma olemuselt aurupunk (steampunk), kus ülemöödunud sajandi stiili ja olustikku imiteerides võistlevad autorid selles, kes rohkem võimatusi hunnikusse suudab riibuda? Seda on teinekord lahe lugeda ja seadmata kahtluse alla ala meistrite sõnaseadmis- ja fabuleerimisoskust, on pisut hea tuju parim, mida sel kirjandusel inimkonnale anda on. Et minust õigesti aru saadaks – seda ei olegi nii vähe. Terry Pratchetti jätkuv populaarsus nii meil kui ka mujal näitab selgelt inimeste vajadust reegleid murdva, vabalt lendava vaimuka fantaasia järele.

Igal aastal ilmub maailmas vähemalt sadu mööndusteta häid raamatuid, millel esmapilgul ei näi midagi ühist olevat peale selle, et neid kõiki peetakse ulmeks. See on – siiralt – suurepärane. Aga nagu Murphy seadus ette näeb, ilmub vähemalt kümme korda rohkem raamatuid, mida kah ulmeks peetakse, kuid mis peamiselt panevad pisaraid valama trükipaberi valmistamiseks kulutatud puude pärast. Mille kuradi pärast antakse välja sellistes kogustes young adult’i, mida oleks sobilik eesti keelde tõlkida kui „debiilkirjandus”? Ikka üks ja sama muinasjutusüžee: vampiirid, nõiad, roppandekas teismeline, kes pigem reegli kui erandina on vingete vanemate hüljatud pärija... Olgu, seebil on oma tarbija, kuid Teadus lukustab end peldikusse ja ei tule enam kunagi välja. Teaduslikuks fantastikaks nimetatakse näiteks Audrey Niffeneggeri „Ajaränduri naist” („The Time Traveler’s Wife”, 2003, ee 2006) – selle asja nimi on slipstream, hämar­ulme: tüüp lihtsalt lendab mööda aega ringi ja muus osas on raamat tavaline naistekas – saavad kaks inimest kokku, kepivad natuke ja tundlevad selle ümber.

Maailmas on paar üldtuntud ja tunnustatud ulmeauhinda – Hugo ja Nebula. Kuigi ka nende nominentide seas on väga veidraid asju, ütleksin siiski, et kui on tahtmine teada saada, mida kujutab endast tänapäeva ulme, tasub need läbi lugeda.

On mõjuvaid tulevikuühiskonna kirjeldusi. Näiteks 2010. a. Hugo võitja Paolo Bacigalupi „The Windup Girl” (2009) esindab uudset suunda, mida mõnikord nimetatakse biopungiks –  enamasti sünkmornid visioonid, mis geenitehnoloogia abil „jumala mängimisest” kasuahnete korporatsioonide, võimunäljaste poliitikute ja süüdimatute üksiküritajate käes välja võib tulla.

On nii palju mastaapseid ja mõjuvaid raamatuid, et neid ei jõua siinkohal lühidaltki üles lugeda. Tõsi, enamik neist kannatab ajastu põhihäda, rasvumise all. Sest kui kuldaja autor viiks tänapäeval kirjastusse oma u 150-leheküljelise meistritöö, saadetaks ta tagasi, et tore, aga nüüd kirjuta siia veel 300 lehekülge seepi juurde...

On palju fantasy’ga piirnevat alternatiivajalugu. Ma liigitaksin sinna alla ka tulevikuajalood, mis kirjeldavad mingi katastroofi tagajärjel keskajalaadsesse virelemisse tagasi langenud ühiskondi, kus muistsed tehnoloogiad on eristamatud maagiast.

Ajastu märk on muidugi ka see, et mõne teose puhul ei leia selle kuulumisele nominentide hulka muud põhjendust kui lääge poliitiline korrektsus. Selles mõttes on mõnikord nagu sõõm värsket õhku venelaste ulme.

Kodune konnatiik

Meie Eesti ulme ja ka üldisemalt eesti keeles ilmuv ulme on maailmas toimuva pisike karikatuurne peegeldus. Kõige parema ülevaate sellest saab muide Eesti ulmeühingu aastaauhindade, Stalkerite nimekirjadest. Esimesel hetkel tundub, et pilt pole üldse kurb – viimasel ajal ilmub aastas üle 70 tõlkeraamatu või -kogumiku ja umbes 12–15 eestikeelset algupärandit. Kui aga täpsemalt kaaluda, saab toimuva kokku võtta ühte sõnasse – masendav. Teine sõna oleks juhuslikkus. Ulmet tehakse hobi korras ja paratamatult kajastub see kvaliteedis. Võib-olla on meil prahiprotsent isegi väiksem, kuid kümmekond lugemisväärset raamatut aastas on armetult vähe. Jah, meil ilmub oma autorite sulest aastas vahest 3–4 ja tõlkekirjandusest vahest 7–8 tõeliselt head raamatut, kuid...

Kokkuvõttes, kui sa juhtud oskama inglise keelt ja saad mõistlikul viisil kätte selles keeleareaalis trükitud raamatuid, pole asi hull – jätad need teised raamatud lihtsalt lugemata. Eestlasena on sul ainult üks mõistlik valik – õpi ära inglise keel.

See on pikem teema, mida ei jõua siinkohal käsitleda, kuid isegi suured rahvad, nagu sakslased ja prantslased, toetavad omakeelset kirjasõna. Ma mõtlen: toetavad reaalselt, mitte ainult ei räägi, et peaks toetama, ja ei mõnita kirjanikke ja tõlkijaid sandikopikatega, nagu meie kulka teeb. Tuleks endale ükskord selgeks teha, et omakeelne kultuur on kallis asi, eriti kui rääkijaid on alla miljoni. Kui selleks raha ei eraldata, kui kirjanike-tõlkijate väärilise tasu küsimisele järgneb ainult saastkommentaaride laviin Delfi peldikuseinal, on jutt kodumaa-armastusest tegelikult väga rõve – kaerajaani tantsimine laiba ümber, et näe, kui kõbus see veel välja näeb. Ja see ei ole enam kahjuks ulme, vaid karm reaalsus, et praeguse suhtumise ja keelepoliitika juures on küsimus ainult selles, kas eestlus hääbub ühe või kahe põlvkonna jooksul.