Näitemäng on värske ja nüüdisaegne, jutustades maaelust erandlike karakterite kaudu, kelle najale õnnestub dramaturgiliselt ehitada nii dramaatilisi kui ka koomilisi konflikte, rääkida elust ja ühiskonnast ilustamata ja ka eriti mustamata. Keskmes on inimese jaoks kõige tähtsam teema – armastus.

„Tasandikkude helinate” armastus on ka ebaharilik – mehe-naise suurt tunnet kannavad siin endas keskikka jõudnud vallaline kirikuõpetaja tütar Virginia (Garmen Tabor) ja temast ligi põlve jagu noorem külapoiss Franz (Pääru Oja). Neist andmetest lähtudes on see armastus dramaatiline, näitemäng annab võimaluse tekitada pinge, kas ja kuidas kahe suure, ent mitte ületamatu vanusevahega inimese vahel puhkeb ülev tunne kogu oma täiuses või ei sünni seda mitte. Näitlejad veavad seda pikale veninud kurameerimise liini väga täpselt ja kaasakiskuvalt, pigistades näiliselt lihtsast dialoogist välja seal peituvad allhoovused.

Looduse soodumus

Noor mees käib külas mitte enam noorel naisel, oma endisel õpetajal rääkimas niisama tühjast-tähjast, umbmäärastest plaanidest ja väikestest saavutustest. Aga see on mängitud viisil, justkui oleks kaalul tohutu saatus. Äkki ongi, kuigi peategelased ise sellest kordagi otseselt ei räägi.

Omal moel on näitemängu peamisel armastusliinil ühiskondlik kõlapind, mis langeb kokku looduse sätitud soodumusega. Virginia ja Franz ongi küla viimane elujõus paar, kõik teised on lahkunud. Kruusvall on seejuures oma peategelasi idealiseerinud, nii et küla viimase mehe-naise lugu naljana võtta ei saa. Mõlemal armastajal on vaimsed huvid, mis neid ühendavad. Lisaks on mõlemad hakkajad inimesed, kel ettevõetu tavaliselt õnnestub. Virginia roll on tänuväärne materjal naisnäitlejale eas, mida näitekirjandus tavaliselt pelgab, ja Garmen Tabor võtab sellest ebatavalisest huvitavalt kirjutatud rollist selle, mis sealt võtta on.

„Tasandikkude helinad” on järjekordne tõestus, et hästi doseeritud koomika draamat ei lammuta, vaid teeb tõsisemalt võetavaks. Tõhusa humoorika kontrapunkti moodustavad Virginia tädi Klava (Kaie Mihkelson) ja majuline Vambola (Tõnu Oja), kelle lennukad püüdlused ja nääklused loovad pealiinile koomilise, aga väga elulise tausta. Oja tõendas oma tööga, et ullikese Vambola tugevasti naerutava pealispinna all on huvitav ja vastuoluline karakter.

Mitu lõppu

Põldude ja metsatukkade vahelises Saueaugu teatritalus mängis seinade taga kaasa näitemängus peituv eraldatuse teema. Rääkimata heast teatriruumi ja esemete sobitamisest endisesse küüni. Lavastuses oli kõik nii hästi paigas, et vaatajal ei olnud vaja mõistatada, mille pärast on midagi tehtud ja mida sellega öelda tahetakse. Selline selge kunst nagu elu ise.

Kui midagi ette heita, siis on see „Tasandikkude helinate” mitme lõpu olemasolu. Loo finaal jaguneb mitme traagilise löögi vahel ära, selle asemel et ühe punktiga asi lõpetada. Aga suurt kunsti selline lõpu jõnksutamine ei tapnud. „Tasandikkude helinad” on midagi olulist, mis meie teatris on sel suvel sündinud.

„Tasandikkude helinad”

Autor: Jaan Kruusvall

Lavastaja: Aleksander Eelmaa

Kunstnik: Liisi Eelmaa

Osades: Garmen Tabor, Pääru Oja, Kaie Mihkelson, Tõnu Oja, Katariina Kabel

Esietendus Saueaugu teatritalus 14. juulil, järgnevad etendused 20., 21., 22. ja 23. juulil

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid