Melchior tuleb ja päästab – kas ka eesti kirjanduse?

Üle jupi aja oli põhjust üht uut raamatut oodata! Ja ma polnud ses ootuses üksi: Hargla Melchiori-lugude kolmas osa – „Apteeker Melchior ja timuka tütar” – on ka suviste raamatumüügiedetabelite tipus.

Mitte et see Eesti puhul oluline kvaliteedinäitaja oleks, kuid mõne romaani puhul siiski. Ja pettuma ma oma ootuses ei pidanud: keskaegne krimilugu on täpselt nii kütkestav ja põnev, nagu eelmised osad lubasid. Veidi hämaras, sügiseses, räpaseid saladusi tulvil Tallinnas heitlevad deemonlikud jõud selge mõistuse ja jumaliku valguse ühendatud vägedega, ja lõpplahendus on võluvalt punutud. Just nimelt punutud, aga hää proosakirjandus pole enamasti mingi luule, selle loomise juurde kuulubki tubli annus oskuslikku käsitööd.

Sellega seoses tahaks üht vana kirjanduskriitilist võlga arveldada (arveldamist on kolmandas osas küllaga! – kaupmehigi enam pildi pääl). Nimelt algas mu teekond apteeker Melchior Wakenstede seltsis juhuse tahtel hoopis teisest raamatust – „Rataskaevu viirastus”. Ning alles seejärel võtsin kätte „Oleviste mõistatuse”. Mõlemad olid hästi läbi kirjutatud ning ka keele kulgemiselt, rääkimata meeleolust, mõnusad krimkad – eelkõige hää kirjanduse, jutukunsti vaimust kantud lood, millele andis vaid münti juurde too põneviku-, meelelahutuse element. 

Mehelik vaade

Seda enam üllatas mind Mart Kalveti ninakirtsutus jõulueelses EPL-is: „Selle, mis läbitöötamises ja veenvuses vajaka jääb, teeb Hargla tasa nilbuse ja võikusega – seks, peks, kastreerimine, laibatükeldamine ja suisa õõvastavad perverssused läbivad romaani urmase niidina, kusjuures tihtilugu tundub tegu olevat räigustega räiguste pärast; stiil on selline, ja kõik. Küllap on hard-boiled pulp-kirjanduse ja ajaloolise põnevusromaani omamaiste ristsugutiste järele nõudlus olemas, kuna „Rataskaevu viirastus” on romaanitsüklis teine jagu ja peatselt tõotab ilmuda kolmaski.”

Huvitav: ei ole Hargla lugude võikus või räigus midagi enamat kui too, mis keskaja loost ja inimestest rääkivaid (uurimus)köiteid lugedes. S.t see aeg oligi veidi ränk, kui tänapäeva inimese silmaga vaadata, kuigi perversiooni suursaavutusi on inimkond muidugi massi lisandudes veel rohkem looma hakanud. Ja meie igapäevase „CSI” lapsekõlblikul eetriajal näidatavad loomalikud kuritööd pole teps mitte meeldivama loomuga...

Lisaks: Hargla erootika on kindlasti mehelik, ka naisi ja nende mõtteilma kirjeldab ta säärase mehepilguga, aga see on üle jupi aja täiesti usutav ja toimiv erootika eesti kirjanduses. Muidugi, Heinsaar on hoopis teise laadi meister, aga eks ole tedagi rõlgeks peetud. Ühesõnaga: Hargla erootika meeldib mulle, see on aus ja samas ikkagi hõrk, mitte labane. Või ütleme, need labased kohad ei ole elule ega mehe mõtlemisele ja käitumisele võõrad, ning sõna kui sellist Hargla siin valdab, nii et kui tal tuleks tahtmine ka puhast erootilist mõistujuttu kirjutada, siis õnnestuks vahest seegi.

Võib-olla osalt ka kogemuse äraspidise järjekorra pärast, aga mulle tundus Melchiori-lugude teine osa esimesest veel kaunim ja kavalam. Aga „Timuka tütar”? See meeldib mulle praegu kõige rohkem juba lihtlabasel põhjusel – ja see põhjus meenutab mu lapsepõlve ja noorusaja lugemiskogemusi. Kuidas on võimalik, et hääd raamatud juba nii kähku otsa saavad ja enam neid ei olegi? Mis mõttes – läbi? „Timuka tütar” on seni ka kõige tüsedam osa, mõlemast eelmisest üle saja lehekülje paksem. Mõnikord saab kvaliteeti ka kvantiteediks arvutada, vähemasti neis päevades ja tundides, mille ühe raamatuga veedad.

Edasi: lugu. Loos, kus on keskseteks tegelasteks armas ja hää timuka tütar ning linna sattunud võluv noormees, mälu kaotanud kuritööohver, ei puudu ka teatav sentiment ja romantika, aga eks hää jutuvestja peabki lugejast-kuulajast ka tunde välja pigistama, peab tema kaasaelamist ja emotsiooni hoidma. See sentiment ühendub siin mõrvade ja rünnakute jada ning kahtlaste salaasjadega, mida linnas aetakse, lisaks filosoofiline ja religioosne kõrvalpilk. Et Hargla mängib vihjetega, kordab neid, rõhutab neid, annab ka valevihjeid, laseb peategelastel endil järeldustega mõnda rappa või isegi mädajärveni jõuda, siis ei pea ma ümberjutustamist siin kuidagi kohaseks ega tulusaks.

Nagu mälu kaotanud noormees romaanis võlub inimesi oma siira kadunud­oleku ja minevikutusega, millest vaid viipeid meenub, võlub Hargla salamahti lugejat pisiviibetega: asjatundlikkus keskaegses ravikunstis ja sellealases kirjanduses, episoodid saunakultuuri, söömaaegade ja hasartmängude kirjeldustega, munkade igapäevaelu elemendid (juba läbi mitme loo), seigad argi- ja religioonifilosoofilistest keskusteludest, timuka ja apteekri töö argised elemendid. Aga eelkõige see, kuidas vana Tallinn Hargla näppude all elama hakkab, kuidas tänavad end välja maalivad, linnaümbruse askeldused, kõrtside räpp, argine sagin lugeja pääs sumisevad...

Tume ja tummine

Kui midagi liiaseks pidada, siis vahest tohutut lugejasõbralikkust, milles Hargla on malli võtnud angloameerika-sarnaselt kirjanduselt: nimesid, seikasid, olukordade kirjeldusi, võtmetegureid, olulisi tekstikohti korratakse tihti, nõnda et vanamoodne mälupingutamine ja ülikeskendunud seiramine pole kõige olulisemad – sellegipoolest ei kaota lugu põnevuses, aga veidi vähem lugejasõbralikkust kuuluks tolle tumeda hõnguga ehk kokku. Aga lõppeks: ega see mind lugedes väga häirinud, ja väljakutseid esitab arutelu, loo kulgemine siiski. Püha Augustinus vaatab, muie suunurgas, seda kuskilt mälutagusest.

Ma loodan, et ma pole pimestatud tollest õnnest, et eesti kirjanduses on ette näidata nüüd ka täitsa ilmatasemel, lisaks veel identiteedi- (Tallinn!) ja ajalookeskne romaanisari, kus kirjanik on lisaks keerukale fabuleerimisele lähtunud jutustamislustist. Loodan, et seda lusti ja tungi jätkub Harglal veel paariks köiteks, apteeker Melchior Wakenstede on juba omaseks ja armsaks saanud. Ärge sellest ainult üht keskpärast telesarja vändake, Melchior väärib väga hääd, ja tumedatoonilist.

Indrek Hargla

Apteeker Melchior ja timuka tütar

Varrak