Panna ühe paksu raamatu narratiiv usutavalt jooksma ja samal ajal piisavalt infot jagada võib ka kogemustega kirjutaja jaoks kõva pähkel olla. Nii kuluvadki ligi 300-leheküljelisest raamatust esimesed 70 lehekülge minategelase kahe esimese tööpäeva kirjeldusele. Sinna on küll vahele pikitud olustikukirjeldusi, kuid maailmaharidusliku poole pealt jääb pakutud kultuurikiht infonäljas aju rahuldamiseks liiga õhukeseks. Linnaelu, turvalisus, tsensuur, inimõigused ja muud ühiskondlikud motiivid jooksevad sisse liiga hilja. Mõne vähem järjekindla lugeja võib algne konteksti vähesus raamatu juurest ka eemale peletada.

Kuna autori elu koosneb suures osas (maailma kiireimal) laeval vahetusevanema kohuseid täites, saabki võhikust lugeja lisaks korralikule annusele üldist laevaelu puudutavale infole ka põhjaliku ülevaate „meie” ja „nende” töökultuuri erinevusest. Omaani ühiskonnast jääb selle ülevaate põhjal mulje kui heade kavatsustega, kuid äärmiselt ebapraktilistest inimestest. Naftaraha on külluses, järelikult võib seda arutult tuulde loopida, on läbiv mõtteviis. Samuti lööb staatus üle mõistlikumagi argumendi. Samal ajal paneb see ka endale otsa vaatama, sest kas ei ole mitte oma staatust nautivate ülemuste komme enesele vastu rinda taguda universaalne? Lihtsalt selle tegemise stiil on paikkonniti erinev. Lepiku raamatut uskudes võib islamihirmu täis lugeja siiski kergendunult ohata – raha loobitakse mõnuga haridusse ja naisedki töötavad kõrgetel ametikohtadel.

„Minu Omaan” on stiililt kerge ja loetav, kumab läbi autori soe ja meelekindel isiksus, kirjapandus isikupära on, aga jääb veidi väheks. Või õigemini on tunda, et mida raamatu lõpu poole, seda mugavamini autor end kirjutades tunneb. Absoluutset tõde pole kuulutada mõtet, kirjutab Lepik marokolannade, omaanlannade ja eurooplannade romantilisi vaateid võrdlevas peatükis raamatu lõpupoole. Tegelikult käib see lause kogu raamatu kohta. Meil on nii, neil on naa ja see sobib mõlemal pool kohalikku konteksti.

Lõppkokkuvõttes teebki „Minu Omaani” heaks esimeseks tutvuseks selle väikese araabia maaga asjaolu, et autor „võõrast” ei karda, ei mõista hukka ega võõrasta. Kõikide minu-raamatute kohta seda paraku öelda ei saa.

„Minu Omaan. Kaamelist Porcheni, 56 sõlme tunnis”

Meeli Lepik

Petrone Print