Sama lugu on Norra mõrtsuka kirjatöödega. Neid loetakse ja uuritakse, justkui oleks tegemist millegi väärtusliku, aga mitte maniaki sonimisega. Huvitav, kuidas oleks sarnase lurjusega käitutud apteeker Melchiori päevil vanas Tallinnas? Indrek Hargla suurepäraseid kriminaalromaane usaldades oleks jutt mõrtsukaga olnud lühike – timuka kätte ning siis rattale ja võlla! Kui pärdik üritab suud avada, et nõuda raehärrade tagasiastumist, rebitaks tal keel suust – katsu veel kobiseda, nurjatu! Ja kui tema kodunt leitaks mingisugune kirjatöö, ei suvatseks ükski arukas inimene end vaevata selle jura lugemisega, mis on sündinud kahtlemata ainult tänu haigele ajule. Ei, käsikiri keerataks rulli, torgataks lontrusele tagumikku ja sel kombel, paberist saba pikalt taga nagu harakal, ta põrgusse lähekski.

Ma ei igatse siinkohal loomulikult taga keskaegseid piinamismeetodeid. Ja ma möönan ka seda, et surmanuhtlus on karistus, millel tsiviliseeritud riigis kohta olla ei või. Aga ikkagi tundub mulle, et me liiga palju pöörame tähelepanu sellele, mida üks pätt ütleb või arvab, olgugi tema tegevus niivõrd mastaapne nagu Norra massimõrvaril. Eks muidugi, seesama mastaapsus meid just heidutabki – õigesti öeldakse, et kui sa tapad ühe inimese, oled sa mõrtsukas, aga kui tapad miljoni, siis suurmees. Rekordid pimestavad!

Miljonini Norras õnneks ei jõutud, aga tulemus oli sellest hoolimata aukartustäratav ja eks sellest tulenebki ebalev kahtlus, et äkki kujutab see jube inimene endast midagi enamat tavaliselt, igapäevasest mõrvarist. Tegelikult ei kujuta. Esiteks tundub norralase saavutus erakordne vaid aega ning kohta arvestades – ajaloost leiab näiteid veelgi jubedamatest massimõrvadest, nagu näiteks Pärtliöö, kus tapmised pandi toime pealegi külmrelva abiga, mis on palju keerulisem ja aeganõudvam kui püssiga täristamine. Ka tekitab külmavärinaid ennekõike see, et tragöödia leidis aset rahulikus Norras; kui midagi sarnast oleks toimunud Aafrikas või Indias, ei pandaks seda ehk nii väga imekski.

Ja teiseks – tegelikult ei ole ükski kurjategija suurmees. Paadialune, kes pussitab viinalonksu pärast surnuks oma joomakaaslase, ning blond vabamüürlase põllega viiking, kes patrab Euroopa päästmisest, ning tulistab külmavereliselt kaitsetuid inimesi, on sisimas täpselt samasugused jätised, ühiskonna põhjakiht. Me ei hakka ju kuulama paadialuse purjus möla ega arutlema tema kohtuprotsessil pikalt-laialt selliste teemade üle nagu „ebaõiglane vaesus” või „raskest elust tingitud alkoholism”. Vaeseid on palju, joodikuid kah, aga tapmist ei vabanda miski. See on hälve ja nii tuleb ka sellesse suhtuda. Paremäärmuslusest võib pikalt rääkida, multikultist kah, aga kümnete inimeste tapmine on hoopis midagi muud. Ning nõuab kiiret ja karmi tegutsemist. Uks lukku ja kõik. Las siis räuskab seal omaette, kedagi ei huvita. Küll lõpuks jääb vait.

Aga paraku pole see tänapäeval võimalik. Mõrtsukast on saanud omalaadne superstaar ja ma ei kahtle, et kusagil kabinetis istuvad juba koos tähtsad ninad ja arutavad, keda palgata kirjutama stsenaariumi õudusfilmile „Saar” ning kes võiks seal hakata mängima peaosa.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid