Tema memuaariraamatu "Seal, kus rukkiväli" tegevus toimub Teise maailmasõja päevil Setumaal. Lapse silmade läbi saab ülevaate sellest, mismoodi toimis setu küla enne sõja tulekut ja kuidas sõda külainimeste elu lõhkus.

NASTA PINO „Seal, kus rukkiväli”
Kirjastus Petroneprint
112 lk

***

Neljas sõjasuvi

Sõda on kestnud juba neljandat suve. Ma olen tulnud Luko ja Karla poole posti järele. Nende kodu on meie küla postitalu. Näen Lukot palaval suvepäeval nende maja puhtaks pestud laudtrepil istumas ja kartuleid koorimas. Kui ma, ajalehed peos, nende toast välja tulen, ütleb Luko:
„Aja väheke juttu ka. Võib-olla lähed sööd marju?”
Marjapõõsad algavad siitsamast kaevu tagant. Jämedad mustad sõstrad, kindlasti väga magusad, paistavad kaugele ära. Ma tahaksin neid küll, aga otsekohe ma ei lähe. Ei kõlba kohe esimese sõna peale põõsastesse tormata ja ahnelt marju roobitsema hakata. Mulle on kodus õpetatud, et niiviisi ei sobi. Sellepärast seisatan Luko juures ja vaatan, kuidas pikk kartulikoor tema sõrmede vahelt aina pikemaks kasvab ja keerdu kisub, kuni seapatta kukub. Suur kollane kartul aga sulpsatab sinivalgekirjusse emailkaussi külma vee sisse.
„Mine, mine,” õhutab Luko ja nõksatab peaga põõsaste poole. Ise vaatab mulle korraks otsa ja naeratab natuke. Jälle ma panen tähele, et ta on väga ühte nägu minu isaga, kes on tema vend.
Panen ajalehed Luko kõrvale lävepakule ja astun aeda. Kõigepealt söön natuke musti, siis punaseid ja siis valgeid sõstraid ka. Ja siis uuesti musti. Mustad on kõige magusamad, päris lõhkemiseni küpsed, muist on juba põõsaste alla maha pudenenud. Imelik, sel aastal on nad korjamisega hilja peale jäänud, kuigi muidu on alati väga virgad inimesed, mõtlen ma endamisi. Karusmarju on ka, aga nende põõsad on koledaid nõelu täis, marjad ise ka alles rohelised ja kaunis hapud. Ma ei tahagi neid, kui paremaid võtta on.
Varsti olen Luko juures tagasi ja eks või siis veidi juttu ka ajada.
„Leeni ei saa vist uuel sügisel üldse enam kooli, ta peab päev otsa kodus talitama,” avaldan mina, kümneaastane, oma muret Lukole, kes on kuuskümmend. Temaga võib rääkida suurte inimeste jutte, ta kuulab ega hakka kunagi iga asja peale naerma, nagu tegid mu suured õed, kui ma nende meelest midagi n i i s u g u s t ütlesin või küsisin. Peale selle ei osanud nad üldse saladust pidada, mitu päeva seletasid kõikidele minu sõnu ümber, ikka et näe, mis ta ütles ja kas kuulsid, mis ta küsis. Ja muudkui lõkerdasid, ise ka ei teadnud, mille üle. Aga see oli varem, nüüd on mu õed tõsisemaks muutunud, naeravad palju vähem ja minuga tahavad ka hästi läbi saada.
Luko on algusest peale teistsugune, tema ei patra kunagi kellelegi edasi, mis me omavahel oleme rääkinud.
„Jah, Leenil on nüüd veel väike õde ka,” ütleb Luko mulle vastuseks.
„Päris hällilaps alles,” kinnitan mina elutargalt.
Kogu küla teab ja mina näen ka iga päev, et Leeni ema on hommikust õhtuni põllul või heinamaal. Alati, kui ma lelle kartulimaast mööda lähen, tuleb meelde, kuidas lellenaine siin kevadel suure häälega nuttis. Lellenaine ongi Leeni ema. Tookord kõndis ta hobuse ja adra järel, komistas ühelt küljelt teisele ja nuttis nii kõvasti ja kõikeunustavalt, et seda oli kuulda külla ja meie poolegi.
Lellenaisel oli kodus neli last, kaheteistkümneaastasest neljakuuseni. Tema mees, minu lell, oli kolmandat kuud surnuaial. Lellenaine oli ise kündnud, äestanud, vedrutanud, rullinud, külimitust külvanud. Ja siis äkki ei mõistnud ta kartulivagusid ajada, nood ei tahtnud kuidagi sirged tulla.
Pärast tuli Käre külast lellenaise isa ja ajas noore lesknaise, oma tütre kartulimaale sirged vaod.

Praegu on rukkilõikuse aeg. Lellenaine ütleb, et temal ei olegi enam ainsatki mõtet peas, et saagu sest elust mis saab, tal on ükskõik, kui vaid viljad saaks kuidagiviisi kokku.
Aga minul on muidki muresid.
„Võib-olla on Poolaku Kriss veel elus,” ütlen Lukole, lootes tema kinnitust.
Luko on natuke aega vait, vist mõtleb. Siis ütlebki: „Miks ta ei või olla, võib küll.”
Seejärel vajub Luko korraks mõttesse, kartul ja nugagi jäävad käes seisma, ohkab siis ja kinnitab veel kord: „Muidugi, väga hästi võib ta elus olla.”
Ma saan sellest julgust ja arvan omalt poolt: „Ja tuleb veel koju tagasi.”
Luko heidab uue kollaseks kooritud kartuli veekaussi, seejärel tõstab pahema käe silmade ette päikest varjama ja vaatab õuest välja tee poole, Justkui võiks Kriss sealt just praegu tulla, justnagu Luko juba näekski teda tulemas. Aga ei, sealt tuleb Luko vanem tütar Linda, lehm nööriga järel. Nojah, lõunaaeg juba, parmud ei anna loomale väljas rahu. Linda ja lehm tulevad väravast sisse, pööravad lauda poole. Luko laseb käe alla, võtab korvist uue lillaka koorega kartuli ja arvab:
„No muidugi, miks ta ei või tulla. Ikka koju, kuhu siis mujale. Ikka oma koju.”
Saan aru, et ta mõtleb kaduma läinud Poolaku Krissi, nagu minagi.
Krissi otsitakse taga varakevadest saadik, külas on kõik seepärast ärevil. Alguses torgiti lakapealsetel ja küünides heinad tääkidega läbi, et ehk on Kriss seal peidus. Meie poolt otsiti ka. Väikevend kartis jälle ja hakkas karjuma, kui püssimehi nägi. Tal ei ole veel meelest läinud, kuidas teda hirmutati ja ähvardati, kui meil puskariotsijad käisid ja meskitünni laudast üles leidsid, aga puskariajamise riistu veel ei leidnud. Püssimees küsis väikevenna käest, kus need peidus on, ja lubas kedagi meist maha lasta, kui ta ei ütle. Väikevend ei saanudki ütelda, ta ei teadnud, mina teadsin küll, et viinariistad on rukkipõllu sees, aga minu käest ei küsitud ja ega ma oleks ütelnud ka. Pärast, kui protokollid olid tehtud ja võõrad ära läinud, panid suured õed väikevenna magama, sest ta värises ja kartis, nii et ei saanud rääkida. Kole kahju, et ema ja isa tol päeval kodus ei olnud, ema ütles pärast, et mingil juhul ei oleks tohtinud last niimoodi magama panna, talle oleks tulnud siirupivett juua anda ja temaga kõndida ja talle midagi lahedat jutustada.
Ema muretsebki nüüd kõige rohkem väikevenna pärast. See, et meile puskariajamise eest protokoll tehti, see mõjus talle palju vähem. Väikevend jäigi meil tookord haigeks, ta ei olegi veel terveks saanud, aina kogeleb ja kardab kõike ja ei julge üksinda magama jääda. See on meil praegu väga suur mure, arsti ei ole ka kuskilt võtta, sõdurite laatsaret koos sõjaväearstidega on ammu koolimajast läinud ja vaevalt sealt keegi oleks tulnud haiget külalast vaatama, ei oleks vist lubatudki. Kui ma väikevenna peale mõtlen, hakkab süda hirmsasti valutama, rääkidagi ei taha mitte kellegagi.
Krissi pärast on metsas mitu haarangut tehtud. Ühed räägivad, et Kriss on juba ammugi maha lastud ja metsa kanarbiku alla maetud, teised jälle, et ei olegi maetud, on vaid niisama haohunniku alla lükatud. Igasuguseid jutte muudkui aetakse ja aetakse, üks hirmsam kui teine.
Too Krissi lugu juhtus nii, et me hakkasime vennaga just kooli minema, kui Palandiku Liide üle põllu meile jooksis ja lõõtsutades uudist kuulutas:
„Olete juba kuulnud või? Konstaabel Laarva on maha löödud.”
„Tohoh! No kes küll seda tegi?” küsis isa.
Liide teadis ja paiskas kohe välja: „Poolaku Kriss. Sa tead küll, kuidas ta mitu korda ähvardas, et teeb selle tüki ära. Ja paras Laarvale, marupenile!”
Minagi olin kuulnud ja teadsin. Kriss oli ka meie pool rääkinud, et kui Laarva oma nuuskimist ei jäta, siis tuleb teda õpetada nii, et teist korda poleks vaja. Nüüd oli see tehtud. Oli õige võõras mõtelda, et seda tegi keegi, keda minagi hästi tundsin ja kes oli enamasti nii lõbus ja hea inimene.
Konstaablist ei olnud kellelgi kahju, too oli inimestele palju halba teinud. Taga ajanud, kinni viinud, löönud ja tapnudki. Laarva oli halb inimene. Aga Kriss?
Koolis saime kuulda, kuidas kõik oli olnud. Mitu päeva muust ei räägitudki. Et Kriss passinud Laarvat ja kui too õhtul oma korteri juurde jõudnud, karanud Kriss talle kallale, kiskunud püssi enda kätte ja lasknud konstaabli maha. Tolsamal ööl oli Kriss ise ka kinni võetud ja vallamajja viidud, aga Kriss põgenenud sealt koos käeraudadega ära. Krissi minekuteel olnud vererada, ta oli haavata saanud. Oja äärest leiti käerauad ja Krissi müts, aga jäljed kadusid ära. Kriss oli läbi oja läinud.
Ma mõtlesin tookord ja natuke isegi justkui nägin, kuidas Kriss oma valusaid käsi raputas ja läbi oja läks. Vesi pidi väga külm olema, aprilli algus alles, aga Kriss ei tohtinud enam koju minna, ta pidi kodust aina kaugemale põgenema, olgu kui tahes külm ja valus ja kõht tühi ja riided märjad. Mul oli Krissist õudselt kahju. Võib-olla ta ei jõudnudki kuhugi?
Võib-olla ta uppus ära?
Laosina Viktor vähemalt leiti rabakraavist üles, kui lumi esimesel sõjakevadel ära sulas. Viktor maeti surnuaiale. Meil kodus küll räägiti, et võib-olla see ei olnudki Viktor, oli ehk mõni teine mees, keegi täpselt ära ei tundnud ja Viktori ema sinna juurde ei lastud, tema nägi ainult kinnilöödud kirstu ja pintsaku tükke näidati talle ka. Meie Manni oleks võinud ära tundma minna, aga tema ei läinud. Ta ei tahtnud.
Krissi ei ole kuskilt leitud. Sellepärast ma loodangi, et Kriss on elus ja tuleb veel kunagi heinaajal üle suure kraavi meie isaga suitsu tegema või laupäevaõhtul meie õuele pilli mängima. Tahaksin väga, et niiviisi läheks, aga ei tea, kõik lähevad nii tõsiseks, kui Krissist juttu tuleb.

Linda tuleb kaevu juurde, väntab pange vett täis ja viib lauta lehmale juua. Kass tuleb toast välja ja hakkab trepi peal ringutama, venitab enda pikaks ja ajab pea selga.
Ma võiksin oma tädi Lukoga veel mõndagi rääkida, ainult ühest asjast kindlasti ei või, ja see on see asi, et tema mees Karla on lolliks läinud. Kõik külas juba teavad ja arutavad seda asja, aga Lukole ei kõlba isegi märku anda, et mina ka tean.
Võtan oma ajalehed ja hakkan koju tulema.
Karla on lolliks läinud.
See on nüüd siis kõige värskem uudis, mis üleeilsest saadik läbi meie küla edasi ja tagasi lendab.
Antvärk ja veidi vurle on Karla alati olnud. Välgutab prille ja suristab pilte üles võtta. Nagu talumehel muud teha poleks. Aga mis talumees see Karla ongi. Noores eas jättis oma jõuka koduküla maha, tuli siia võõra rahva hulka, kaks kätt taskus. Ja jäigi. Luko pärast? Mõni uskus, mõni pani naeruks. Polnud see Luko nooreltki teab mis kuningatütar, kõige madalakasvulisem kogu peres, jalasääredki veidi O-moodi kõverad. Ega tal oma kodus suurt sõnaõigust olnud, õed ja vennad olid kõik kõvemate häältega. Arvati, et ega Karlagi selgelt küsinud, kas Luko tahab või ei taha. Karla otsustas üksinda ära ja andis Lukole teada, et nüüd tuleb laulatusele minna. Karla oli alati nii tark, et teadis kõike ja pani kodus oma sõna maksma, olgu ükskõik mis asjas. Luko oli kõigega nõus, naeratas natuke ja noogutas Karla jutu peale ka siis, kui Karla teatas, et ristimisel määratud Lukerja ja külarahva poolt suupäraseks seatud Luko pole miski naisterahva nimi ja Luko uueks nimeks peab saama Luise. Ainult et uue nimega hakkas Lukot kutsuma Karla üksi, kõigile teistele jäi ta edaspidigi Lukoks.
Luko hakkas noorelt halliks minema ja kasvult veel väiksemaks vajuma, Ta rääkis endistviisi vähe ja vaikselt. Aga tema naeratamises ja kogu olekus oli midagi, mis inimestele väga meeldis. Luko oma tütred hoidsid teda väga, ei lasknud raskemaid töid teha. Külainimesed hindasid Lukot kui hädas abiandjat. Mõni tigedam eit võis veel vanu aegu meelde tuletada ja valjusti imestada: no mida see Karla temas küll leidis, et siia jäi ja tühja koha pealt vaest elu alustas? Aga minu isa, kes on Luko vend, teab täpselt, et ju siis Karla jaoks ei olnud terves ilmas teist niisugust, ja Karla ise teadis, mis tegi, ja tegi väga õigesti. Üksainus Luko ongi olemas, terve ilma peal, ei ole teist, ja seda ühtainsat oligi Karlale vaja.
„Hea, et Karla enda oma üles leidis,” arvab ka minu ema.
Ma juba tean, kuidas siis on, kui üksainus meeldima hakkab. See on niiviisi, et mitte midagi ei ole parata, meeldib ja meeldib ja meeldib too üksainus aina rohkem ja hullemini, ise ka ei tea, mispärast just too, aga mitte mõni teine ilusam ja parem, Ega olegi tähtis teada, see on üks suur saladus, mida mitte keegi mitte kunagi ära seletada ei mõista, ja ongi hästi, sest saladused peavad jääma ja mitte keegi ei saa siin mitte midagi muuta ega ole vist vajagi muuta. Nojah, on küll niiviisi, et mulle on üks meie klassi poiss väga meeldima hakanud, tal on väga pruunid silmad ja ma mõtlen tema peale ilmast ilma. Ma kohe ei saa teistviisi.
Ma mõtlen, et niiviisi võiski olla ka Karlal Lukoga.
Aga nüüd siis on Karla lolliks läinud. Sakslane juba põgeneb ja - Karla tahab koos nendega põgeneda!
„Mille eest sul joosta?” küsivad külainimesed.
„Venelane tuleb täna-homme, Pihkvast on juba läbi ja Petseris sees. Venelane ei mõista nalja. Loe, mis lehed kirjutavad,” teab Karla. „Siin ei jää kivi kivi peale!”
Sakslane põgeneb.
„Ei ta põgene midagi, ta õgvendab rindejoont,” on Karlal oma arvamine.
Võib küll olla, et jälle õgvendab. Läbi meiegi küla on seda õgvendamist juba küll ja küll olnud. Sellest on nii hirmus palju aega möödas, kui sõda algas. Ma ei käinud siis veel kooliski, nüüd on mul juba kaks klassi käidud ja mulle paistab, et see sõda ei lõpe enam kunagi ära. Ma olen juba kümme aastat vana, see on päris vana, ja mulle paistab vahel, et ma ei olegi näinud ühtegi muud aega peale sõjaaja. Kõik, mis enne oli, on nüüd nõnda kaugel, nõnda teistsugune ja uskumatu, justkui oleksin ma seda kunagi ammu-ammu unes näinud ja päriselt pole toda ilusat aega olemas olnudki. Kas Leeni väike õde, kes pool aastat tagasi sündis, saabki üldse kunagi teada, mis asjad on kommid? Kui nüüd Karlal ongi õigus ja siin ei jää kivi kivi peale?
„Venelased tulevad ja tapavad kõik ära,” ütleb Karla.
„Kui tapavad meid, siis saavad sinu ka tee pealt kätte. Või mõtled hobusega sakslaste autovooris püsida?”
Karla on endas kindel. Tal on kõik kokku lepitud. Tuttavate sakslaste ja tuttavate eestlastega, kes peavad talle mineku märgiks sõna tooma.
Kogu küla on ähmi täis. Sõjamürin tuleb muudkui lähemale, me kuuleme seda öösel ja päeval. Meie siin jääme esimestena ette, Võru linnast olevat inimesed juba metsadesse pagenud. Tallinna pool olevat veel kõik vanaviisi, aga kauaks sealgi. Võib-olla maksaks meilgi ära minna? Aga kuhu? Sealpool, kuhu sakslaste voorid mürisevad, peab varsti meri vastu tulema. Teisel pool, kust nad tulevad, on venelased.
Karla loodabki mere äärde jõuda ja sealt üle vee võõrale maale pääseda. Karla pahandab külainimestega, miks nood millestki aru ei saa, ja jagab oma majakraami. Hobuse ja vankriga suurt vara kaasa ei vea. Muidu väga kokkuhoidlik Karla on järsku heldeks läinud. Ka lehma, lambad ja kanad on ta juba ära lubanud. Kellele vili kõrre otsas, maja ja marjapõõsad saavad, see olevat talle ükskõik, võtku kes tahab, nagunii põletavad venelased kõik maha.
Kakskümmend viis aastat on Karla meie külas elanud, siia oma perele kena kodu ehitanud, aia rajanud, paarile ümbruskonna vallale kappe, sänge, vokke, kangaspuid, lapsehälle ja puusärke kokku löönud, aga nüüd tahab kõik siin maha jätta ja ära minna! Koos oma kolme tütrega ja Lukoga, keda Karla üksi kõik kakskümmend viis aastat Luiseks on kutsunud. Karla naine ja lapsed on sõna kuulanud, alati Karla tahtmist teinud. Karla ise ja kogu küla on sellega harjunud, seniajani seda ka õigeks pidanud. Nüüd siis …

Aga Petra Ode ootab mahasaamist. Niisugusel ajal!
„Ode läks juba keskhommikul sauna. Oigab seal ja ootab Lukot, oh issand küll,” halisevad naised. Ükski teine meie külas ei oska seda, mida Luko oskab.
Aga Luko kodus on uksed pärani ja toad pahupidi. Valmistutakse tundmatuks reisiks. Aed on külalapsi täis, kõik korjavad marju, kes kõhtu, kes mannergusse. Karla ja tütred askeldavad ja ja pakivad kiirustades asju.
Luko üksi istub trepil, käed rüpes, silmad vees, vangutab aeg-ajalt pead ja kordab tasakesi: „Mitte käed ei tõuse, no mitte sugugi ei tõuse.”
Juba on keegi ratsahobusega Karla juures käinud ja teada andnud, et nõndapea kui hämaraks läheb, tuleb minema hakata. Tulistvalu kappas too sõnumitooja ka minema.
Kella nelja paiku tuleb Petra Lembit jooksuga, jääb Luko ette seisma ja vuristab ühe hingetõmbega:
„Tule ruttu, mamma ei jõua enam kannatada, mamma kutsub sind, mamma on varbaotsani valu täis.”
Luko vaatab poisikest, too pöörab samas ringi ja pistab kodu poole jooksu. Luko istub edasi. Pääsukesed lendlevad. Külalapsed söövad marju, igas põõsas on keegi. Linda, Hilda ja Milda kiirustavad toa ja aida vahet. Karla kannab kompse vankrisse.
Lukol lastakse olla, teda ei käsutata ega kiirustata.
Luko tõuseb püsti, viipab Milda enda juurde, sosistab tollele midagi, köidab räti kõvemini pähe ja hakkab väravast välja minema. Väike, veidi kühmus, veidi masajalgne. Väraval ta seisatab korraks, tõstab käe päikesevarjuks ja vaatab teed. Justkui uuriks, kas külavahelt käänu tagant tuleb keegi. Täpselt samamoodi on ta siin väraval seisnud ja vaadanud palju kordi. Mõnikord, kui mina olen karjaga käänu tagant tulnud, on ta mulle mannergutäie sõstraid või tikreid kaenlasse surunud.
Praegu pole tal mannergut, mina ja veel hulk lapsi oleme tema põõsastes. Luko ohkab, vaatab korraks üle õla tagasi ja hakkab väravast välja astuma.
„Kuhu nüüd veel?” hõikab trepile tulnud Karla talle kurjalt järele.
Luko seisatab jälle, pöörab korraks pead ja vastab tasakesi: „Ode ootab mind.”
„Mi-iis?!” hüüatab Karla.
Luko läheb.
„Luise!” hõikab Karla oma kõige kõvema häälega.
Luko ohkab, vangutab pead ja läheb edasi. Paljad jalad soojas maanteeliivas, kulunud sitskleit seljas, valge rätt peas.
Vastu ööd toob Ode kaksikud poisid ilmale. Luko istub nende juures keskhommikuni. Siis hakkab maanteeäärset rada mööda kodu poole tulema.
Teel paneb ta tähele, kui vaikne on äkki ümberringi. Öisest mürinast ja haukumisest väsinud külakoeradki nähtavasti magavad. Nemad vist juba teavad, mis mürin ja paugutamine siin päeva pärast uuesti algab, ja proovivad vahepeal välja puhata.
Luko kõnnib ja sosistab endamisi:
„Kas nad läksidki ära?”
„Läksid ära või?”
„Läksid …?”
Kodus on vanker õuest kadunud. Korstnast kerkib suitsu. Luko näeb Hildat kaevule tulevat ja sealt vett väntavat.
Luko ohkab.
„Kus teised on?” küsib ta.
Hilda, tema keskmine tütar, seletab tasa: „Kõik on kodus. Isa on veidike purjus, magab. Linda ja Milda puhastavad sõstraid, hakkame moosi keetma.”
Luko naeratab.
Siis võtab ta räti peast, raputab seda, silub sõrmedega oma hallikirjuid juukseid ja istub kodutrepile, valge rätt süles. Ta näeb pääsukesi, tunneb lahtisest laudauksest lehma hingamist, kuuleb tarudest mesilaste suminat. Ta ohkab jälle, toetab selja vastu päikesesooja piita ja naeratab jälle. Ta tunneb, kuidas silmad tahavad kinni vajuda.
„On see Karla muidu mis ta on, aga oma Lukot ta ei jäta. Niipalju tark mees tema on, et teab, mis tema Luko väärt on.”
Nõnda arutati asja külas.