Budistlik kasvatus

Ilma isikliku karisma ja vaimuanneteta poleks niisugune mõjujõud võimalik, järelikult võime isiklikud ja sünnipärased eelsused dalai-laama võlujõu ühe allikana üles tähendada. Sellele peab lisanduma sihipärane kasvatus. Samal ajal kinnitab dalai-laamade ajalugu, et mõni väljavalitu võib ka üsna ootamatus, et mitte öelda „vales” suunas kasvada.
Eriti meenub VI dalai-laama Tsangjang Gjatso (1683–1706) lugu, kellest pidi samuti saama pühamees ja poliitiline juht, aga tuli hoopis luuletaja ja naistemees, teatud mõttes lausa skandalist. Ometi on just tema kirjatööde väärtus üle aegade kestnud. Küll aga on kaheldav, kas praegune dalai-laama võinuks endale lubada ekstsentrilisust ja saati veel noorelt suremist.
Raamatus „Vabadus paguluses” (ee 1999) on praegune dalai-laama ise oma lapsepõlve ja erinevaid õpetajaid muhedalt kirjeldanud. Kahtlemata oli ta lapsepõlv tulvil piiranguid, mis tavalistele lastele osaks ei saa. Varajast eraldamist vanematest võib aga tänapäeva standardite järgi võtta suisa lapseõiguste rikkumisena.
Ja ometi on budistlik kasvatus dalai-laamale tohutult andnud. Raamatus „Hävitavad emotsioonid” (ee 2011) leiab Daniel Goleman, et dalai-laama hämmastav võime küsitleda erinevate alade tippteadlasi ja jõuda kiirelt nende tegevuse tuumani pärineb tegelikult budistlikust
väitluskultuurist, mille loogilised ja retoorilised alused ta juba varajases nooruses omandas.
Kui dalai-laama otsustas hiljuti ilmalikust võimust loobuda, et anda ohjad noore peaministri Lobsang Sangai kätte, siis tajusid mõnedki tiibetlased seda seljapööramisena sajandeid kestnud traditsioonile. Juht on püha ja juhi ettevalmistamine on püha. Juhti ei valita hääletusel, ta tuleb ise, oma eelkäija ümbersünnina.
Dalai-laama seevastu on teinud palju selleks, et edendada parlamentarismi ja demokraatiat. See on aja nõue ja praktiline vajadus. Tiibetlased vajavad valitud poliitilist liidrit eriti olukorras, kui maa on okupeeritud ja dalai-laama on kas juba liiga vana või, vastupidi, alles liiga noor, et oma ülesandeid täie jõuga täita. Tähelepanuväärne on see, et peaministri ehk kalon tripa valimised viidi läbi umbes 30 riigis, kus on suurearvulisemad tiibeti kogukonnad.
Praegu on raske ennustada dalai-laamade tulevikku. Traditsiooni järgi jääb dalai-laama alati alles ehk tuleb ümbersündinuna tagasi. Kui aga Hiina okupatsioon senisel kujul jätkub, seisavad ees rasked ajad. Dalai-laama uuestisünni küsimus võib muutuda samasuguseks tüliõunaks, nagu see juhtus pantšen-laama ehk tiibeti tähtsuselt teise usujuhi puhul. Kunagi kutsuti praegu 22-aastast pantšen-laamat Gedün Tšöki Nimat maailma noorimaks poliitvangiks ja ka praegu pole tema täpne asukoht Hiinas või Tiibetis teada. Hiinlased on välja käinud oma pantšen-laama ja see võib juhtuda ka dalai-laamaga.
Seni aga oleme tänulikud, et praegune dalai-laama on tegus ja hea tervise juures. Lisaks tohutule rollile, mida ta täidab Tiibeti jaoks, on ta kujunenud vägivallatuse, kaastunde ja eetilise poliitika tähtsaks võrdkujuks, keda maailm nii väga vajab.

Hiina paradoks

Tuleb ka tunnistada, et maailmapoliitika on dalai-laama rolli tugevalt kujundanud ja isegi võimendanud. Hiina RV komme suhtuda äärmiselt negatiivselt teiste riikide poliitikute suhtlemisse Tema Pühadusega on üldteada.  Meilgi on dalai-laama visiidi eel palju juttu olnud sellest, kes temaga kohtub ja kuidas kohtub. Hiina poole retoorikas õhkub maoismiajastu külm hingus.
Kummati annab Hiina surve soovitule risti vastupidise tulemuse. Nimelt muudab see dalai-laama veel populaarsemaks ja tekitab ta visiitide vastu erakordse meediahuvi. Ka Eestis on Hiina diplomaadid viimastel kuudel kulutanud valitsusasutuste uksi sõnumiga, et dalai-laamaga ei tohi kohtuda, see visiit võiks üldse ära jääda või et linnaväljakut ei tohiks talle avalikuks esinemiseks kasutada anda.
Oma äraspidisel moel tegutsevad Hiina diplomaadid Tema Pühaduse PR-agentidena. See paradoks kinnitab, et maailm pole küll täiuslik, kuid võib tihti osutuda palju paremaks, kui me julgeme loota.