Sirbiga siurulindu rapsimas
Minagi olen oma rahva ja tema kirjanduse üle uhkust tundnud – hankinud eesti kirjandusteoseid ja lugenud arvustusi, elades aastakümneid nii Ameerikas kui ka Saksamaal. Nelja aasta eest kolisime koos abikaasaga Eestisse. Tundsin vajadust olla oma rahva ja selle kultuuri läheduses, kellega sidet olen eluaeg kalliks pidanud.
Sel kevadel ilmus Kristiina Ehini luule- ja proosateos „Viimane Monogaamlane”. Selles näidati naist, kelle tosinkond abikaasat on kõik olnud Jaanid, ja kes on mingis poolune seisundis oma kolmel mehel käsi otsast hammustanud. Vahetevahel muutub ta pooltahtmatult loheks, rebib oma ohvritel küljeluid välja või peab päevikuid, kus küsib tavatuid küsimusi. Kogu selle tohuvabohuga küsitakse üks ja suur küsimus: kas just niisama segased on sugupoolte vahelised suhted selles postmodernses meeste ja naiste vahetamise ning (vaba)abielude ja (vaba)lahutuste virvarris, kus vanaaegne paradigma „elu aeg ja elu lõpuni ainult ühega” on saamas üliharuldaseks?
See vaatemäng on saanud populaarseks ja saalid on täis. Kuid selles kultuuritsirkuses ilmub pärast etendust lavale kriitik, kes sõrme vibutab: „See kõik on tõsi, see kõik on juhtunud selle raamatu autori Kristiina Ehini endaga; tema see on, kes meestel käsi otsast hammustab ja on tosina Jaaniga abielus olnud! Kutsuge autor lavale ja siduge ta häbiposti!” Ta teeb ettepaneku nimetada kogu see mitmekesine ja tulevärklik kirjandusetendus alavääristavalt „Laastudeks ühe tütarlapse probleemist” (selliselt oli pealkirjastatud Kaarel Tarandi artikkel Kristiina Ehini luulest 29. juuli Sirbis – toim) ning mõned plaksutavad ja hüüavad talle: „Õige, Kaarel!” Teistele, nagu Berk Vaherile Vikerraadios ja Postimehes (12.8), on too kriitik tüütu, sest ülbet ärapanemist on selles tsirkuses ennegi nähtud.
Pisut stiilsemas vormis astus ligi sada aastat tagasi lavale August Gailit. Tema nimetas oma etteastet eht tsirkuselikult „Klounid ja faunid” ning sidus häbiposti Marie Underi, rünnates teda isiklikult kirjatöös „Sinises tualetis daam”. Sellega ajas ta laiali eesti kirjanduse kõige lennukama rühmituse Siuru. Siurulind aga lendas kõrgele. Ta on paljusid meist julgustanud oma kunstis olema ausad, otsekohesed ning omanäolised. Kui tuleb häbistaja, mõni kirjandust täht-tähelt tõlgendav kriitik, lendab see lind ära. Väiklane allapoole vööd löömine ja ilukirjanduse päriseluga segiajamine ajab tal südame pahaks.
Eesti kultuuritsirkus
Pärast Kaarel Tarandi artikli ilmumist tegi Sirbi kirjandustoimetus mulle ettepaneku Tarandi artiklit „tasakaalustada”. Seda tehti intervjuu vormis. Minu vastulause Tarandile aga toimetati peaaegu olematuks ja paigutati viimaks rubriigi „Tõlkes leitud” lõppu. Muu hulgas kärbiti ka usutluse neid lõike, kus rääkisin Kristiina Ehini loomingu retseptsioonist laias maailmas, näiteks sellest, et kuigi „Viimane Monogaamlane” on suhteliselt värske teos, on juba praeguseks tuntud kirjastused Inglismaal, USA-s, Iirimaal ning Makedoonias avaldanud või parasjagu avaldamas kõne all oleva teose tekstivalikuid. Ja et tuntud USA kirjandusajakirja „The Bitter Oleander” ülejärgmises numbris on Kristiina Ehin „featured poet” – see tähendab, et ajakiri pühendab 30 lehekülge tema loomingule. Neid kirjastusi ei huvita Sirbis ilmunud kriitika, neid ei huvita ka autori isik, nemad on lähtunud tekstist. See on harukordne rahvusvaheline huvi ühe hiljuti ilmunud eesti kirjandusteose vastu.
Eesti kultuuritsirkuse areen pöörleb edasi. Väiklased kirjandusskandaalid ilmestavad ajastut ja tekitavad kõmu, kuid võivad sirbiga siurulindu rapsides teha liiga neile, kes on julgenud laulda ilust ja valust, armust ja hirmust, hingest ja kehast.
