21 aastat tagasi: kuidas saavutada iseseisvus?
Okupeeritud riigist sai taas täieõiguslik iseseisev ÜRO liikmesriik. Selle päeva rõõmu kipub aga ikka veel tumestama omaaegsete poliitiliste rivaalide, Rahvarinde ja Eesti Kongressi juhtide vaheline rivaliteet. Kuna tänapäeval on tolleaegsete meeleolude ja hoiakute kohta lugeda väga vastakaid meenutusi, on huvipakkuv autentsete andmete abiga taastada objektiivne pilt selle kohta, kui erinevad või sarnased olid tegelikult erinevatesse liikumistesse kuulunud inimeste vaated ning milliseid valijaskonna ootusi pidid sellest tulenevalt silmas pidama kahe 1990. aasta kevadel valitud esinduskogu – Eesti Kongressi ja ENSV ülemnõukogu – liikmed.
1990. aasta veebruaris, just enne Eesti Kongressi valimisi ning ülemnõukogu valimiskampaania ajal, korraldas Tartu ülikooli ajakirjandusosakond eestlaste hulgas esindusliku sotsioloogilise küsitluse „Avalik arvamus 1989”. Selle küsitluse andmestik on säilinud ning kõigile huvilistele kättesaadav TÜ sotsiaalteaduslikus andmearhiivis (ESTA). Küsitlus annab pildi Rahvarinde ja Eesti kodanike komiteede liikumise pooldajaskonna leviku ulatusest ja vaadetest iseseisvuse taastamise võimalustele.
Keda me pooldasime?
Kõigepealt – milline siis oli laulva revolutsiooni aja massiliikumiste ulatus ja kuidas jagunes rahva poolehoid kahe erineva liikumise vahel? Et samal ajal tegutses ka veel EKP ning selle vastasjõuna oli ka juba aktiivselt tegev ERSP, võrdleme ka nende pooldajaskonna suurust. Allolevalt diagrammilt näeme, et Rahvarinde pooldajateks nimetas ennast 94% vastanutest. Eesti kodanike komiteedel oli pooldajaid 88%, ERSP-l 67% ja EKP-l 30%.
Näeme, et ERSP toetajaskond on 1990. aasta alguses juba üle kahe korra suurem kompartei pooldajaskonnast, kusjuures vaid 1% vastanutest tunnistas end kompartei tõsisteks jüngriteks. Samal ajal on kummagi rahvaliikumise toetajaskond enam-vähem võrdne, hõlmates kumbki u 90%. Seega toetas suur osa eestlastest korraga mõlemat liikumist.
Täpsema pildi saame, kui võrdleme lähemalt Rahvarindes osalejate kuuluvust ka Eesti kodanike komiteede pooldajaskonda.
Nendest küsitletutest, kes nimetasid end Rahvarindesse kuuluvaiks, tunnistas end samal ajal 51% ka kodanike komiteede liikmeks, veel 12% aga väitis, et osalevad kodanike komiteede üritustes, kuigi otse liikmeks ei ole. Seega oli Rahvarindes tugev enamus ehk 63% neid inimesi, kes ei läinud kaasa kahe rahvusliku liikumise tiiva juhtide üksteisele vastanduva retoorikaga, vaid pidasid õigeks osaleda mõlemal pool ühise eesmärgi – Eesti iseseisvuse nimel.
1990. aasta alguse valimiseelses õhkkonnas oli selgesti tunda rahva lootust, et kauaoodatud iseseisvus on muutumas unistusest reaalsuseks ning saavutatakse lähema kahe aastaga.
Suurima erinevusena Rahvarinde ja Eesti kodanike komiteede liikumise ning sellest tulenevalt ka ülemnõukogu ja Eesti Kongressi positsioonide vahel tavatsetakse rõhutada, et Rahvarinne olevat tahtnud kehtestada nn kolmandat vabariiki, s.o olevat olnud vastu Eesti Vabariigi õigusjärgsele taastamisele.
Vaadates küsitlustulemusi, näeme sootuks teistsugust olukorda, kui saab järeldada mõningate tollaste liidrite ja aktivistide retoorikast. Kui rahva hulgas üldiselt on nii Eesti Vabariigi taastamine õigusliku järjepidevuse alusel kui ka uue riigina tollal veel suhteliselt võrdse kaaluga võimalused, siis liikumistest osa võtvate ja seega ühiskondlikult aktiivsemate inimeste seas oli 1990. aasta alguseks selge ülekaal Eesti Vabariigi õigusjärgse taastamise pooldajatel, sõltumata sellest, kas nad samastasid end Rahvarinde või kodanike komiteede liikmeskonnaga.
Mis toob iseseisvuse?
Keerulisem oli vastata küsimusele, mis on need tegurid, millele toetudes iseseisvuse saavutamine on nii kiiresti võimalik. On tunnuslik, et esimesele kohale seatakse Eesti poliitiliste jõudude üksmeel (64%). Samal ajal oli tollal esiplaanil mitte niivõrd lääneriikidelt abi ootamine (12%) kui Moskvaga peetavate iseseisvusläbirääkimiste positiivse tulemuse lootus (34%). Oli ju alles kaks kuud enne seda küsitlust suudetud saavutada NSV Liidu rahvasaadikute kongressil Molotovi-Ribbentropi pakti ja selle salaprotokollide tunnistamine seadusvastaseks ning kehtetuks allakirjutamise hetkest. Kuid sellele ei järgnenud loodetud läbimurret, ja juba mõne kuu pärast oli selge, et poliitilised läbirääkimised Nõukogude Liiduga okupatsiooni tunnustamiseks ning iseseisvuse saavutamiseks läbirääkimiste teel ei teostu. Küll aga oli kasu koostööst teiste rahvuslike ja demokraatlike liikumistega Nõukogude Liidus, sealhulgas eriti demokraatliku Venemaa lootustandva uue liidri Boriss Jeltsiniga.
1990. aasta märtsivalimistel öeldi kõigile eestimeelsetele kandidaatidele, kes tollal aktiivselt mööda Eestit ringi sõitsid ja rahvakoosolekutel esinesid, need ülalpool kirjeldatud ootused ja hoiakud selgesti välja. Seetõttu oli ootuspärane, et vastvalitud ülemnõukogu esimesed riigiõiguslikud sammud 30. märtsil 1990 astuti valijate soovitud suunas – võeti vastu iseseisvuse õigusjärgsele taastamisele ja rahvuslike jõudude koostööle suunatud otsused. Selle loogiliseks jätkuks oli ka 20. augustil 1991 vastu võetud ülemnõukogu otsus Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisest, milles kavandati ühtlasi ka Eesti Vabariigi põhiseadusliku korra taastamiseks määrava tähtsusega järgmine samm – uue põhiseaduse vastuvõtmine referendumil Eesti Vabariigi kodanike poolt.
Olin tol päeval tegev ülemnõukogu ja Eesti Komitee ühises töörühmas, kes selle otsuse lõplikku teksti kirjutas. Meie jaoks oli selge, et tee tegeliku iseseisvuseni nõuab veel palju pingutusi ning kõige tähtsam on selle juures mitte takerduda omavahelistesse vastuoludesse, vaid hoida rahva üksmeelt ja valmisolekut raskusi võita. Arvan ka praegu, et liidrite ülesanne pole endale tunnustust otsida ja oma erakonnale punkte võita, vaid hoolitseda selle eest, et poliitika järgiks rahva jaoks olulisi ühiseid sihte ja väärtusi.
