Planeet kõigi ahvide jaoks
Rupert Wyatt´i „Ahvide planeedi sünd“ on seitsmes film Pierre Boule 1963. aasta romaanil „Ahvide planeet“ põhinevast seeriast – planeedist, mida asustavad väga intelligentsed inimahvilised. Filmi reklaamis väidetakse, et tegemist on kinematograafia ajaloos esimese mängufilmiga, kus peaosas on ja lugu jutustatakse aistimisvõimelise looma vaatenurgast. Ometi ei mängi filmis päris ahvid.
Selle asemel kasutatakse filmi „Avatar“ jaoks välja töötatud tehnoloogiat, mis võimaldab inimnäitlejal, Andy Serkisel, mängida šimpans Caesari rolli šimpansikostüümi kandmata, kuid iga žesti ja näoilme, isegi kulmukergituse muundamisega ahvi liikumiseks.
Kui ma rääkisin möödunud kuul Wyattiga, tunnistas ta, et päris ahve ei kasutata filmis praktilistel põhjustel. Aga ta mõistis ka küsimuse eetilist külge. „On asju, millesse ma ei taha ennast segada,“ ütles ta mulle. „Et panna ahvid midagi tegema, pead sa nende üle domineerima, pead neid manipuleerima. See on ekspluataatorlik.“
Wyatti vastumeelsus inimahvide kasutamise suhtes on mõistetav, kuna film räägib ahvide ülestõusust neid rõhuvate inimeste vastu. Filmi inim-peategelane on Will Rodman (keda mängib James Franco) – teadlane, kes otsib ahvide peale katseid tehes ravimit Alzheimeri tõve vastu.
Paljud filmid oleks sellise eesmärgi nimel tegutsevat teadlast ülistanud ja pidanud katseloomade kasutamist selgelt õigustatuks. Kuid „Ahvide planeedi sünd“ portreteerib Franco sõnul Rodmani kui „külma, isoleeritud inimest“. Alles siis kui Rodmani ülemused keelavad tema eksperimendid ja ta viib koju Caesari, šimpansiimiku, muutub teadlane hoolivaks.
Süžee teeb uue pöörde siis, kui Caesar on kasvanud liiga suureks ja agressiivseks, et elada inimese kodus, ja ta viiakse primaatide varjupaika, mis tegelikult on kui prügimägi soovimatutest ahvidest vabanemiseks, seda juhivad vangistatud loomi julmalt kohtlevad inimesed.
Ahv, kes võiks olla inimene
Selles osas, mis puudutab ahvide kohtlemist, peegeldab film kindlalt tegelikkust, mida selgelt demonstreerib Elizabeth Hessi raamatul „Nim Chimpsky: šimpans, kes võiks olla inimene“ põhinev dokumentaalfilm „Projekt Nim“. Nim sündis 1973. aastal primaatide uurimiskeskuses Oklahomas ja võeti oma ema käest ära kui ta oli alles kümme päeva vana, et kasutada teda viipekeele eksperimendis.
Nim kasvas üles inimeste perekonnas ja õpetati kasutama rohkem kui 100 viipekeele märki, mida kasutavad kurdid ameeriklased. Kuid Nim võeti ära tema üles kasvatanud perekonna juurest ja anti üle uutele õpetajatele, kellega tal ei tekkinud samasugust sidet. Ta kasvas tugevamaks, muutus agressiivsemaks ja hakkas oma õpetajaid hammustama.
Herbert Terrace, Columbia ülikooli psühholoog, kes projekti juhtis, otsustas lõpuks asjale lõpu teha ja saatis Nimi tagasi primaatide uurimiskeskusesse Oklahomas. Seal pisteti hellitustega harjunud šimpans – kes siis, kui tal paluti sorteerida inimeste ja ahvide pilte, asetas enda foto inimeste sekka – teiste šimpanside juurde lukustatud puuri. Nim väljendas puurist mööduvatele inimestele oma suhtumist viipekeele märgiga „välja“. Ta pidi vastu võtma muidki elumuutusi ja pääses napilt meditsiinilise eksperimendi raames hepatiiti nakatamisest. Lõpuks viidi ta loomade varjupaika, kust ta suri aastal 2000.
Aastal 1993 asutasin ma koos Paola Cavalieriga organisatsiooni The Great Ape Project, mille eesmärk on levitada ideed, et inimahvid on eneseteadvusega olendid, kes on võimelised mõtlema ja tundma sügavaid emotsioone. Samamoodi nagu igale inimesele, sõltumata tema intellektuaalsetest võimetest, peaks neile olema garanteeritud õigus elule ja vabadusele ning kaitse piinamise eest.
Vahepealsetel aastatel on idee teinud järjekindlaid edusamme. Alates 2010. aastast on Euroopa Liit sisuliselt keelustanud inimahvide kasutamise katsetes. Inimahvide kasutamine eksperimentides on nüüd keelustatud või rangelt piiratud ka Uus-Meremaal, Austraalias ja Jaapanis. Ameerika Ühendriikide Kongressis toetab mõlema partei liikmetest koosnev rühm seaduse vastuvõtmist, mis keelaks šimpanside kasutamise invasiivsetes uuringutes. Hispaania parlamendi 2008. aasta resolutsioon soovitab valitsusel anda inimahvidele mõned põhilised inimõigused, kuid Hispaania valitsus ei ole seda veel rakendanud.
Ehk annab kahe väga erineva filmi linastumine tõuke inimahvide arvamiseks olendite hulka, kellel on moraalsed ja juriidilised õigused. Sel moel aitaksid meie lähimad sugulased ületada moraalse lõhe, mis me oleme kaevanud enda ja teiste loomade vahele.
Project Syndicate, 2011
Tõlkinud Villu Zirnask
