„ Aktsiooniga on liitunud 173 372 hektari omanikud 25.08.2011 seisuga,“ kuulutab Erametsaliidu koduleht. Viimase hetke uudisena jääb aktsioon ära.

Olemasolev jahiseadus on väidetavalt halb ja diskrimineeriv, kuna ei arvesta maaomanike huvidega saada oma kinnisasjalt maksimaalselt tulu. Oluliseks tuluallikaks võiks olla jahiturism. Lihtsaim viis maaomanikul turismituludest osa saada võiks olla võimalus oma kinnistu kasutamise eest renti nõuda.

Jahinduses on esindatud mitmete põlvkondade järjepidevus

Erametsaliidu andmetel on Põhjamaades keskmine rendisumma 5 eurot hektarilt aastas. „Eesti maaomanikud doteerivad jahindust 1,5-5 miljoni euroga aastas,“ kõlab väide maaomanike saamata jäänud tulule viidates.

„Jahimeheks olek ei tohiks olla piiratud bürokraatlike lubade süsteemiga, piisama peaks maaomandi olemasolust ja soovist küttida,“ on võimalik selgitavatest dokumentidest leida. „Jahinduses puudub konkurents ja teeninduskultuur on madal,“ saab lugeda uue jahiseaduse eelnõu seletuskirjast.

Kehtiva jahiseaduse esimestes paragrahvides on defineeritud seaduse mõte. Jahiseaduse eesmärk on tagada ulukipopulatsiooni arvukus ning liigirikkus ja tagada jahinduse kättesaadavus võimalikult suurele hulgale inimestele.

Jahitunnistusega isikuid on Eestis ca 15 000. Ulukipopulatsiooni osas on Eesti üks Euroopa rikkamaid – siin on nii sõralisi, käpalisi kui ka linde. Meil ei ole rahvuslikuks uudiseks hundi piiriületus nagu Saksamaal.

Populaarsust pole ka võitnud varblaste või laululindude jaht nagu Itaalias või Küprosel, sest meil on piisavalt suuremat väljakutset pakkuvaid ulukeid.

Jahinduses on esindatud mitmete põlvkondade järjepidevus, mis tagab loodussuhte ja oskusteabe säilimise ja edasiandmise. Tänane jahimajandus on suuresti organiseeritud kogukondlikel alustel, kus küsimuseks ei ole mitte tulu teenimine ja turisti teenindamine, vaid elustiili hoidmine.

Ulukihoole on küttimisest oluliselt rohkem aega nõudev tegevus

Küttimisprotsess ilma tulemusliku eeltööta ei toimi – vaja on nii söödakohti, söödapõlde, soolakuid, kõrgistmeid kui ka pidevat infot loomade harjumustest, käiguradadest ja elupaikadest.

Andmeid saab koguda vaid palju looduses käies. Andmetest kasutatava info saamine eeldab teadmiste, kogemuste ja oskuste ühtsust. Teadmised tekivad õppides, kui saab kelleltki küsida või kirjandust-filme uurida, kogemused sündmusi läbi elades, oskused ja vilumus sündmuste korduses. Kulukas on jahinduse hobi kindlasti. Kordades odavam on liha poest osta.

Ülaltoodud Erametsaliidu soovitava ja täna tegelikult eksisteeriva olukorra vahel on tükk tühja maad ja palju küsimusi.

Milline on tänane jahiturismi käive Eestis? Kui suur osa jahiseltsidest tegeleb turismiga? Milline on jahiturismi teenimisallikas – kas ainult laskelubade müük või ka toitlustus- ja majutusteenus? Kui suur hulk maaomanikke on kehtiva jahiseadusega rahul? Kui suur on jahitunnistuse omanike valulävi kulude kasvule? Kuidas tagada ulukite reguleerimine, kui senine süsteem laguneb ja uus ei ole kindlatel alustel toimiv?

Jahimeeste suurim hirm on, et jahindus muutub luksuskaubaks. Eestis lihtsalt pole piisaval hulgal maksujõulisi huvilisi, kes RMK poolt välja reklaamitud tasusid oleksid valmis maksma.

Käesoleval aastal alustas RMK planeeritava jahiseaduse katsetusi – likvideeriti senised jahiturismiga tegelenud osakonnad ning senised jahiturismi piirkonnad pandi oksjonile. Müüdi aastased piirkonna kasutusõigused koos kogumiku ulukite laskmislubadega.

Aasta möödudes uus oksjon. Ajakirjanduse andmetel oli hektari rendihinnaks 0,6-4 eurot hektari kohta aastas. Oksjonitel võitsid kas rikkad või jahiturismile orienteeritud äriplaaniga pakkujad, sest kulude kasv võrreldes senise ca 10-sendise hektari tasuga aastas on arvestatav.

Metsloomad kui rahvuslik rikkus

RMK katse on alles algusjärgus. Tulemusi ja väljamõeldud süsteemi jätkusuutlikkust saab hinnata aastate pärast.

Jahiseaduse üheks märksõnaks peaks kindlasti olema avalik huvi. Eesti rahvuslik rikkus - ulukipopulatsioonid - peaksid säilima järjepidevate ja kestvatena ka tulevastele põlvedele.

Kasusaamise eesmärgil või üle jõu käivate kahjutasude vältimiseks või renditasu maksmiseks lihtsalt loomade maha tapmine ei peaks saama jahiseaduse mõtteks.

Keskkonnaministeerium ja Riigikogu on uue jahiseaduse eelnõu menetlemisel täbaras olukorras.

Tegu on põhimõtteliste muutustega jahinduse alustes. Igale muudatusele peaks eelnema põhjalik analüüs, mis tooks esile positiivse ja negatiivse poole. Lisaks mehhanismid positiivse võimendamiseks ja negatiivse kompenseerimiseks-minimeerimiseks.

Loodan, et otsuste tegemise eel kaasatakse protsessi kõik huvigrupid, mitte ainult kõvemini karjujad. Soovin tarkusekuul nii maaomanikele kui ka jahimeestele kainet mõistust ja head jahiseadust

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid