22.09.2011, 00:54
Linnadelgi on helge pale
Linn on monstrum, mis hävitab looduse ja juhib inimkonna hukatusse. Linnas vohab kuritegevus ja lokkab moraalitus. Linn ei ole kestlik. Linn tekitab stressi ja soodustab vaimuhaigusi. Nõnda oleme ehk harjunud linnast mõtlema ja vastandama linnale maad kui järjepidevuse, säästlikkuse ja tasakaalukuse alust. Kuid on põhjust mõtelda hoopis vastupidi. Linn on ökonoomne, linn on loonud nüüdiskultuuri ja linn vajab tihendamist.
13. sajandi lõpus oli Venezial ainuüksi meremehi 36 000. See on üks tihedamini pakitud suurlinna näiteid. Ka teiste Euroopa linnade keskaegne tuumik annab aimu, kui tihedalt elati linnades kaheksa sajandi eest. See andis turvatunde ja soodustas värskete ideede levikut – kuid kujutas enesest ka suurt sisemist ohtu. 16. sajandi lõpus tappis katk Venezias umbes 50 000 inimest, 1630. aastal koguni 150 000. Nüüd, mil arusaamad hügieenist ja tervishoiust on pikendanud inimese eluiga võrreldamatult rohkem kui mis tahes arstiabi, võivad linnad pakkuda ka küladest tervislikumat olustikku.