XXI sajandi õudusunenägu uiguuride moodi
1. oktoobril peab punahiina – ülevoolavalt ja pidulikult nagu sihukesele riigile kohane – riigi loomise aastapäeva. 1949. aasta oli see aasta, mil riigis punakord lõplikult valitsevaks kuulutati.
Edasi läks teadaolevalt nii: peagi “vabastati rahumeelselt Tiibet” (nagu kirjutas Postimehe vahele tööõnnetuse korras sattunud Hiina Rahvavabariigi kobruleht).
Maailm on Tiibeti „rahumeelse vabastamise“ ja „õnneliku tiibetlase eluga“ üldiselt kursis. Vähe sellest, Tiibetile pööratakse tähelepanu, tiibetlaste õiguste eest võideldakse ning otse või kaude avaldab see Hiinale hoolimata Rahvavabariigi paanilistest reaktsioonidest siiski survet.
Paraku sellega õnneliku läänlase teadmised enamasti piirduvad. Kui paljud meist on kursis, et 1949. aastal lämmatati ühe teise tänase punahiina territooriumil asuva rahva – uiguuride – iseseisev riik, mis jõudis eksisteerida vaid 5 aastat?
See oli Ida-Turkestani Vabariik. Esimest korda kuulutasid uiguurid end iseseisvaks juba 1933. aastal, ent tookordne rõõm iseseisvusest kestis vaid aastakese.
Mõlemal korral veeres iseseisvast riigist üle punahiina aparaat, sealjuures tugevas koostöös Nõukogude Liiduga. Venemaa on ka täna uiguuride iseseisvuse küsimuses hiinlaste poolel. See on imperialistlikule maailmavaatele omane, saati et mõne teise kursi hoidmisel antaks signaal ehk ka Vene territooriumil elavatele ja allasurutud vähemusrahvustele, olgu selleks siis tšetšeenid, osseedid või soome-ugri rahvad.
Igal juhul – 1949. aastal kutsus Hiina Rahvavabariik Ida-Turkestani juhid Pekingisse kohtumisele, delegatsioon suudndus sinna läbi Nõukogude Liidu ja jäi igavesti kadunuks. Mõni aeg hiljem – olles territooriumi üle juba kindla kontrolli saavutanud – teatas Hiina Rahvavabariigi keskvalitsus, et lennuk uiguuridega kukkus alla...
Sel nädalavahetusel on siinkirjutajal au võõrustada Rahvusvahelist Uiguuri naiste konverentsi, mis koguneb Tallinnasse, et arutada tänast uiguuride olukorda. Pehmelt öeldes on see nutune ning kohtumine 60 delegaadiga paneb mind korduvalt võdisema, olgu siis teemaks konkreetsed genotsiidijuhtumid või punahiina uiguuride selge hävitamispoliitika üleüldiselt.
Xinjiangi Uiguurias toimuvad puhutised rahutused, mis lõppkokkuvõttes annavad Hiina keskvalitsusele võimaluse silmus ümber uiguuride kaela kord-korralt üha rohkem pingule tõmmata.
Kahjuks ei tea enamus demokraatlikust maailmast uiguuridega toimuvast suurt midagi ning otse loomulikult on tähelepanu puudumise tõttu uiguuride olukord puhuti isegi hullem kui tiibetlaste oma.
Mõned üksikud näited. Noori uiguuri naisi steriliseeritakse pidevalt, muuseas väidab ÜRO inimõiguste komisjon, et väikelaste suremus Uiguuristanis on 200 last tuhande kohta, samal ajal kui Hiinas on see number 25. Uiguuri naisi viiakse väevõimuga Uiguuristanist minema, sealjuures väidab riik, et see on tööhõivepoliitika üks osa, mida rakendatakse, kuna koha peal ei jätku uiguuridele tööd. Fakt on see, et paljud küüditatutest oma kodukohta enam tagasi ei pöördu.
Nagu aimatagi, on igasugused rahvuslikud ühendused uiguuridel Hiinas keelatud. Uiguurid ei tohi pidada isegi oma traditsioonilisi pidustusi, kuna võimud on teatanud, et need süvendavad noorte uiguuride seas natsionalismi ja separatismi ilminguid. Üldiselt peetaksegi uiguure terroristideks.
Omakeelse hariduse võimalus väheneb pidevalt, keskhariduse osas on see tendents kuratlikult kiire, kuna hiinlased ühendavad hiina- ja uiguurikeelseid koole, mis tähendab uiguuri keele ametlikku väljatõrjumist.
Aga hoope sajab ka mujalt. Paar aastat tagasi jahmatas Uiguuri ajaloolise Kaxgari vanalinna lammutamine, sealjuures mäletan selgelt hiinlaste põhjendust ühes uudistekanalis: lammutamine võetud ette selleks, et päästa uiguurid elamiskõlbmatutest majadest ning tagada neile inimväärsemad tingimused. Ärakolitud uiguure oli umbes veerand miljonit. Uiguurid, teatas Hiina esindus, on keskvalitsusele pisarateni tänulikud.
Uiguuri keeles on veel võimalik saada alg- ja keskharidust, kuid uiguurikeelse hariduse kättesaadavust piiratakse järjest. Varem uiguurikeelsena tegutsenud koolid ühendatakse hiinakeelsete koolidega ja muudetakse järk-järgult üksnes hiinakeelseteks.
50 aastat tagasi oli hiinlaste osakaal territooriumil umbes 15%, tänaseks on uiguurid juba vähemusrahvus.
Eestist sai Linnart Mälli eestvõtmisel kunagi alguse Esindamata Rahvaste Organisatsioon, millesse meie oma kaasmaalased algul kaunis skeptiliselt suhtusid. Täna on tegemist korraliku rahvusvahelise jõuga. Mäll oli ka uiguuride suur sõber ning küllap oleks tal olnud hea meel kui ta näinuks, et seekordsel uiguuride seminaril Rahvusraamatukogus istus uiguuridele lisaks ka oma kümmekond eestlast.
Mis teha, et viimane lause veidike küüniliseks kippus, aga ikkagi tahaks teada, kuhu jäid need sajad, kes veel kuu aega tagasi Vabaduse väljakul, suu ammuli, Dalai laama kõnet kuulasid?
Iga kord kui ma kuulen juttu Hiina majanduslikust võimsusest versus nende käitumine oma kodanikega, tahaks teada, kas me arvame tõesti, et saame võrdse partneri kaubanduses riiklikust moodustisest, mis kogu oma eksistentsi vältel 1949. aastast on tegelenud kuritegevuse ning pettustega?
No kuulge!
**
24-26 septembril toimub Tallinnas IV Rahvusvaheline Uiguuri naiste seminar, mille teemaks on „Uiguuri naiste osalemise tähtsus inimõiguste ja demokraatia protsessis“. Uiguuri naiste seminarid on varem toimunud Washingtonis (2007), Münchenis (2008) ja Torontos (2009).
