JUHTKIRI: Miks Occupy Wall Street haledalt nurjus?
(56)
See on tõsi ning just meeleavalduste väline edukus näitabki nende läbikukkumist: kuu aega on telgitud, plakateid lehvitatud, rahumeelselt lauldud, näitlejad-superstaarid on toetanud, aga kapitalism, palun väga, elab ja õilmitseb nagu muistegi. Selgemalt väljendudes: üleilmastunud kapitalismi ei huvita rahumeelne protest ja trummisilitamine – olgugi see ülemaailmne ja massiline – vähemalgi määral.
Rahumeelne protest ei saagi vabas ühiskonnas toimida. Autoritaarne riik on muidugi teine asi, see käsitleks laulmist ja telkimist kohe riigivastasusena, kardaks seda, ajaks laiali, peksaks kumminuiadega. Veriseks pekstud meeleavaldus pääseks teleuudistesse, mitte ei manduks jutusaadetes. Välismaailm märkaks, toetaks, oleks lootust „araabia kevadeks”. Vabas maailmas seda ei juhtu.
Pealegi on praegune suurfirmade vastane protest pigem karikatuurset laadi – kas või juba plakatitele maalitud Facebooki ja Twitteri logode tõttu.
Siiski on iga üritus, mis paneb inimese mõtlema, loomulikult hea. Seega, kui see ilus sügisene globaalpiknik kord läbi saab, olgu siis vägivaldseks muutudes ja politsei käe läbi või siis lihtsalt tüdimusest, võiks iga innustunu kätte võtta ja natuke mõelda: mida ta saaks suurkorporatsioonide omavoli vastu päriselt ära teha? Vastuseid on kaks ja ma usun, et pargis istujad teavad neid niigi.
Esiteks, ärge tarvitage suurfirmade teenuseid ega kaupu! Visake ära oma iPhone, kustutage konto Facebookist, kinkige kodutule oma Converse’i ketsid ja Hilfigeri dressipluus. Ärge ostke banaane ega kohvi, liikuge ringi jala või jalgrattaga! See on kahjuks kole keeruline, palju raskem kui pargis „protestida”, aga kui inimene on haaratud tõelistest aadetest, siis kindlasti täiesti teostatav!
Teiseks: kui tahate maailma muuta, minge valima. Kui pole kedagi valida, siis tehke ise partei. Kui see mõttekaaslaste puudusel ei õnnestu, siis okei, minge pealegi parki ja avaldage meelt edasi.