Tasuta koolitoit? Jah, see on elementaarne!
Sellest ideest kui päästvast õlekõrrest tundub olevat kinni haaranud ka Haridus- ja Teadusministeerium, kes oma pressiesindaja Asso Ladva suu läbi on püüdnud laste “vajadusepõhist” toitlustamist veeretada kohalike omavalitsuste õlgadele, sest nendel olevat perede toimetulekust parem ülevaade. Paraku on nii Mihkel Oviiril kui ka Asso Ladval jäänud märkamata üks “pisiasi”, milleks on Eesti Vabariigi Põhiseadusega lastele peale pandud üleüldine koolikohustus põhikooli ulatuses.
Põhiseaduses on väga selgelt üles loetud Eesti Vabariigi kodanike õigused, vabadused ja ka kohustused, kusjuures õigusi ning vabadusi on vaat et loendamatu hulk (õigus kodakondsusele, õigus riigi ja seaduse kaitsele, elule, sõnavabadus, usuvabadus jne). Selgelt sõnastatud üleüldisi kohustusi on aga ainult kolm. Loetlegem need siinkohal riigikontrolöri ja haridusministeeriumi mälu värskendamiseks üles.
Esiteks – vanemate kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest (Põhiseaduse §27). Kahjuks (või õnneks?) pole seadusega sätestatud Eesti Vabariigi kodanikele kohustust saada lapsevanemaks, mistõttu see põhiseaduslik kohustus laieneb vaid nendele kodanikele, kes selle raske, kuid tänuväärse ülesande olla lapsevanemaks ühele või mitmele järeltulijale enda õlgadele kanda on võtnud.
Teiseks – Eesti Vabariigi kodaniku kohustus võtta osa riigikaitsest (Põhiseaduse §124). Seda kohustust täpsustab Kaitseväeteenistuse seaduse kolmas paragrahv, mis ütleb, et nimetatud kohustust peavad täitma kõik Eesti meessoost Eesti kodanikud vanuses 16. kuni 60. eluaastani juhul, kui neid seaduses loetletud alusel ja korras pole kaitseväekohuslaste nimekirjast välja arvatud. Nii et ka siin tuleb tõdeda, et tegemist ei ole kõiki kodanikke hõlmava üleüldise kohustusega, sest naissoost isikuid ja ka mõnesid meesisikud see kohustus ei hõlma.
Kolmandaks – kooliealistel lastel on õppimine seadusega määratud ulatuses kohustuslik (Põhiseaduse §37). Seda kohustust täpsustavad Haridusseaduse viieteistkümnes paragrahv, mis sätestab koolikohustuse põhihariduse ulatuses ning Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse üheksas pügal, mis ütleb, et lapsed on koolikohustuslikud alates seitsmendast eluaastast kuni põhihariduse omandamiseni või siis seitsmeteistkümne aastaseks saamiseni. Ja seda ilma igasuguste eranditeta. Oled sa poiss või oled sa tüdruk, elad sa maal või elad sa linnas, on su vanemad jõukad või on pere vaevu-vaevu omadega toime tulev, pole sul koolikohustuse täitmisest pääsu.
Sõdurpoiste toitlustamine vanemate õlgadele?
Olen seisukohal, et on elementaarne, et riik, kes oma Põhiseadusega on lastele pannud peale koolikohustuse ning vanematele laste kasvatamise (juhin tähelepanu, et mitte laste kasvatamise ja arendamisega seotud kõikvõimalike kulutuste kinni maksmise) kohustuse, võiks siiski säilitada oma abikäe ning jätta osagi sellest koormast, mis laste koolitamiseaga peredel paratamatult kaasnevad enda kanda.
Peavad ju vanemad väga paljudel juhtudel niigi tasuma laste huvialaringide, pikapäevarühmade, koolitööga seotud väljasõitude ja paljude muude koolikohustuse otsese või kaudsema täitmisega seotud kulutuste eest.
Veelgi enam, olukorras kus haridusminister üha valjuhäälsemalt kõneleb vajadusest gümnaasiumite võrku korrastada (ja siin tuleb selgelt tema püüdlusi toetada), tuleks kaaluda lisaks õpikute kinni maksmisele ka koolitoidu ja ilmselt ka koolisõidu ning elamiskulude hüvitamist gümnasistide peredele.
Pärast seda kui gümnaasiumite arvu on drastiliselt vähendatud, peavad väga paljud tulevased gümnasistid kodust kilomeetrite kaugusel koolis käimiseks veetma kooli ja kodu vahel liikumiseks pikki tunde ühistranspordis või elama oma vanematest eraldi üürikorteris või õpilaskodus. Paraku kaasneb kõige sellega nende peredele lisakulu ning oleks ju õiglane, et riik, kes need kulutused põhjustab need ka peredele kompenseeriks.
Ja jutt, et põhikooli õpilaste koolitoit on „vajadustepõhine“, tuleks viivitamatult lõpetada. Keegi ei võtaks ju tõsiselt kaitseministri ettepanekut veeretada näiteks tegevteenistuses olevate sõdurpoiste toitlustamise, riietamise ja elamiskulud nende vanemate või kehvemal järjel peredest pärit noormeeste puhul „vajadusepõhiselt“ kohalike omavalitsuste kanda. Kui inimesed täidavad neile põhiseadusega pandud kohustusi, siis võiks ka riik täita enda omi.
