JUHTKIRI: Rein Langi halb nali
Langi arvates toetab see Eesti kirjastamist ja kirjandust.
Me ei tea veel, kui pikk Langi ideaalmaailmas selline embargo oleks – kaks, kolm või kaksteist kuud pärast raamatu ilmumist. Me ei tea ka seda, kas Langi unistuste maailmas saaks uusi raamatuid siiski mingi tasu eest laenutada ja kui suur see tasu oleks. Me ei tea sedagi, kas embargo puudutaks vaid ilu- või ka teatmekirjandust. Ja ammugi ei tea, kas see ettepanek tõesti suurendaks raamatute läbimüüki ja toetaks – Langi väljendit kasutades – „rahvuslikku sõnakunsti”.
Küll aga tundub, et Lang on valinud Eesti kirjastuste ja kirjanduse toetamiseks (või kuidas seda nimetadagi) halvima variandi kõigist võimalikest. Ta võinuks öelda, et tahab vahepeal pea kahekordistunud raamatute käibemaksu tuua üheksalt protsendilt tagasi viiele. Ta võinuks rääkida kirjanike laenutushüvitiste suurendamisest. Ta võinuks kõneleda kõrgematest loomingulistest stipendiumidest. Või lihtsalt vaikida. Selle kõige asemel näeb ta Eesti kirjandus- ja kirjastuselu suurima piduri või lausa vaenlasena inimesi, kes loevad raamatukoguraamatuid.
Mina isiklikult kahtlen, kas selline embargo suurendaks raamatute läbimüüki. Inimene, kes väga tahab mingit teost, ostab selle nii või teisiti. Inimene, kellel pole raamatute ostmiseks piisavalt raha, lihtsalt ootab. Praegu ootab ta raamatukogu populaarsete raamatute ootejärjekorras – neli, viis, kuus kuud. Kui jõustuks embargo, ootaks ta lihtsalt veidi kauem. Kaksteist, kolmteist kuud.
Kui Lang kehtestaks embargo uutele teatme- ja ilukirjandusteostele, tähendaks see lihtsalt uuele informatsioonile vaba ligipääsu piiramist. Me ei tea, mis on järgmine sellesuunaline ettepanek. Keelame raadiotes uue muusika mängimise, kuna see piirab plaatide läbimüüki? Lõpetame ühistranspordi toetamise, sest see piirab autode ja bensiini läbimüüki? Härra Lang, millal Teie viimati raamatukogus käisite?
