Raamatukogude sidususest ja sisukusest
Nagu ikka, kipuvad selleski küsimuses võimenduma kaalutletud argumentatsiooni arvel tunded, seega oleks hädasti vaja küsimust rahulikult arutleda, sest seda ei anna Gordioni sõlme moel lahendada.
Meeldiv, et kultuuriminister räägib raamatukogude puhul rahvuskultuuri huvidest. Kuigi on kaheldav, kas minister on pakkunud välja kõige efektiivsemad lahendused. Kui rääkida näiteks nn vaheperioodi ideest, mille kohaselt poleks värskelt ilmunud raamatud mingi aja jooksul raamatukogudest kättesaadavad, siis on vähetõenäoline, et see meede suurendaks raamatute läbimüüki. Kaldun olema sama meelt Tartu linnaraamatukogu direktori Asko Tammega, et suur osa inimesi kasutavad raamatukogusid just majanduslikel põhjustel.
Siiski ei arva ma, et raamatukogude komplekteerimispõhimõtteid ei tohiks muuta – võiks vähemalt kaaluda nende osalist riiklikku suunamist. Selge, et kellelegi ei tohiks keelata meelelahutust, kellelegi ei saa ette kirjutada seda, mida ta peaks laenutama, kuid samal ajal ei ole midagi taunitavat tõsiasjas, kui Eesti riik kultuuriministri isikus teemaga tõsiselt tegeleb. Tegelikult häirib praegust arutelu tõsiasi, et pole selget ülevaadet komplekteerimise üksikasjadest, üldistused on siin libe tee, sest raamatukogud ei moodusta ühtset massi. Siiski ei saa vist keegi eitada, et üldisemas mõttes on probleem olemas.
Näide. Mu kolleegil Toomas F. Arul, kes veab Luunjas kultuurimaja, on kavas tähistada saja aasta möödumist Johannes Saali sünnist, selle raames avatakse 8. detsembril Luunja vallamajas kunstniku ülevaatenäitus. Korraldamise käigus avastas Aru, et kohalikus raamatukogus puudub Luunja vallas sündinud kunstniku esinduslik, 2007. aastal ilmunud kataloog „Elu metamorfoosid”.
Ma ei poolda järske, piiramisele või kärpimisele ülesehitatud lahendusi. Aga ometi tasuks raamatukogudelgi ikka ja jälle kaaluda ministri püstitatud dilemmat: kas osta raamatuid lugejate hetkemaitsest või rahvuskultuuri huvidest lähtudes. Asko Tamme reageeris sellele just lugejate suunalt, öeldes, et raamatukogu „funktsioon on ühiskondliku sidususe hoidmine”. Õige mõte, aga sama oluline kui ühiskondlik sidusus on ka sisuka eestikeelse, nii algupärase kui ka tõlgitud kirjasõna eest hoolitsemine – pisut haaravamalt ning sidusamalt kui seni.
Üks lihtne arvutus, jällegi kolleeg Toomaselt. Kui kujutleda, et kõik rahvaraamatukogud lakkaksid ühel hetkel tellimast Õhtulehte paberil ja harjutaksid oma lugejaid kasutama seda kohapeal näiteks arvutist – kõnealusel väljaandel on muide olemas toimiv, meelelahutuskirjandust käsitlev raamatublogi –, siis oleks aastases lõikes kasutada vähemalt üle 100 000 euro. Lisaks arvan, et kultuuriväljaanded võiksid olla olemas ka kõige väiksemas raamatukogus. Riiulil tolmumise argument võiks vähemalt sellel juhul taanduda sekundaarseks ja oluliseks tõusta üldisem, ajatum põhimõte. Kindlasti toimivad paljud rahvaraamatukogud vaimuelu edendajana-hoidjana, kuid samal ajal on juhtumeid, kus mõne kahtlemata kõrgetasemelise, suisa auhinnatud kirjandusteose trükiarv või läbimüük on 300 eksemplari, kuigi juba pelgalt raamatukogude arv on tunduvalt suurem.
Mitte piiramine, vaid huvi
Siiski ei ole sugugi kindel, et (ainult) piiravatest või suunavatest meetmetest lähtumine probleemi lahendab. Tegelikult kaevas minister välja vana dilemma. Sama vaidlus lahvatas seitse-kaheksa aastat tagasi. Konflikti ühe tagajärjena sündis Eesti kirjanike liidu ja Eesti raamatukoguhoidjate ühingu koostöös ettevõtmine „Eesti kirjanikud Eesti raamatukogudes”, mis toimub siiani ning ehk just seetõttu, et see ei rajane piiramisel ega keelamisel, vaid vastastikusel huvil ja eelkõige valgustaval impulsil.
Seega ei tuleks võidelda mitte eesti lugejatega (nagu vaheperioodi idee kaldub tegema), vaid eestikeelse kirjasõna kohta käibivate stereotüüpidega, mis sageli põhinevad lugematusel, mitte lugemisel. Neid stereotüüpe annab murendada just senisest regulaarsema ja sidusama valgustustööga – seda nii raamatukogudes kui ka koolides. Lugemuste ja kogemuste pidev (ja miks mitte ka riigi toetatav) vahendamine võib olla efektiivsemgi kui raamistavate meetmete pealesurumine. Kordan, et komplekteerimise riiklikku mõjutamist tuleks kindlasti arutleda – aga mitte raamatukoguhoidjate osaluseta. Tundub, et osapoolte kompromissitus ei tule selles küsimuses kellelegi kasuks. Kõige vähem eestikeelsele kirjasõnale.
Varem samal teemal:
Külli-Riin Tigasson: „Rein Langi halb nali”, 7.11, EPL
