Raamatukogudebatt ehk Täna kiidan Langi
Aga nüüd on selle üle hea meel. Tore ju, kui inimesed kultuurist räägivad. Mis aga pole tore, on see, et Langi idee vooruste-puuduste asjaliku vaagimise asemel algas kohe ka ministri laustümitamine stiilis: mina pean Cartlandi tasuta lugeda saama!
Eriti närvi ajas sadu Langi raamatukogureformi teemal sõna võtnuid hirm, et keegi kuri ja loll inimene paneb kusagil tööle mingid komisjonid, kes hakkavad otsustama, milliseid raamatuid rahva raha eest raamatukogudesse osta. See tundub ääretult ebademokraatlik, et mitte öelda tagasiminek sovetiaja õudustesse.
Aga andke andeks, austatud kritiseerijad, komisjonid on ju ammu olemas! Igas raamatukogus on langetatud läbi aastate otsuseid, millist kirjandust ja ajakirjandust napi maksumaksjate raha eest osta. Nüüd on just selliste komisjonide tegevus viinud sinnamaale, et mullune Eestis laenutatavaim välisautor oli Barbara Cartland.
Kui aga tegutseva komisjoni kõrval peaks hakkama tegutsema mõni teine komisjon, mis seab prioriteediks eesti kirjanduse eelislevitamise, siis selgub, et ta on paha, vaenulik ja kogunisti ebademokraatlik. Ning selle komisjoni ideega välja tulnud kultuuriminister tuleks kindlasti ära lintšida. Andke andeks, aga minu jaoks puudub siin loogika.
Tasuta asjade loogika
Samal ajal on tasuta igasuguseid asju saanud inimeste loogika täiesti loogiline. Mu kodukohas Kadrinas pidi aastate eest puhkema peaaegu mäss, kui selgus, et aiamaade kastmiseks senini tasuta jagatud vee eest tuleb hakata maksma. Ja mäletatavasti olime kõik üle riigi pahameelest nördinud, kui selgus, et telefonikõnede pikkuse eest tuli 1990. aastatel samuti hakata maksma. Ei saa enam sel kombel edasi minna, et räägi või päev aega vahetpidamata, taks on ikka sama.
On täiesti ja väga loogiline, et keegi ei taha tasuta saadavatest asjadest loobuda, olgu see siis kastmisvesi, massikultuur või telefonikõned. Vahet pole. Tasuta on alati parem kui tasu eest. Loogiline.
Samal ajal aga mureneks meie nn Cartlandi-mure hõlpsasti, kui esitaksime enesele mõne lihtsa küsimuse. Nimelt: mis on siin Eestimaal meie olemasolu ja tegutsemise ülim eesmärk? Kas pole see mitte eesti kultuuri püsimine ja arenemine?
Ja kui see tõesti nii on, siis millist osa eesti kultuuri püsimajäämises ja arendamises etendavad raamatukogudes tasuta jagatavad nn rämpskirjanduse teosed? Et asjad edeneksid, tuleb teinekord esitada lihtsaid, aga eksistentsiaalseid küsimusi. Ja just selle eest mina Langi kiidangi. Seega küsime üle: mis on Eesti riigi olemasolu peamine eesmärk?
