Hannes Võrno: Vabadusest, gurmeest ja kartulikoortest
Kui mõelda, mis teoseid on Eestis viimasel ajal kõige rohkem ilmunud, siis tõenäoliselt on need „kokaraamatud”. Õigupoolest tuleks neid nimetada toidupildiraamatuteks, milles minimaalne tekst jutustab lakooniliselt vaid sellest, kui lihtne on seda pajailu, mis sülje jooksma paneb, tegelikult teha. Fotograaf näeb sellise „raamatu” koostamisel selgelt kõige rohkem vaeva, pole mingit kahtlust. Siit tekib tahtmatult küsimus söögikultuuri kohta üldse.
Mäletan, kuidas Eesti inimesed kakskümmend aastat tagasi vandusid, et vabaduse nimel kõlbab ka kartulikoori süüa. Mõni aeg hiljem sai sellest „raske aja pajukist” kuuendat ringi keevas õlis küpsetatud õllekõrvane nii mõneski kalambuurses kõrtsimenüüs.
See pole sugugi etteheide. Ei neile, kes olid valmis vajaduse korral vabaduse eest nälgima, ega ka neile, kes vabaduse saabudes talletasid seda omal moel folklooris.
Aga mis siis, kui küsida praegu, mida oled Sina valmis sööma või söömata jätma, et sõda lõppeks? Sõda, mis maailmas käib ja iga päev ohvreid nõuab.
Maailm, milles elame, on tibatilluke ja tõepoolest on õigus kõigil neil, kes parafraseerivad lõksukonksul olevat juustutükki himuralt nuuskivat hiirt — kogu maailm on tõesti ainult vaid ühe hiireklõpsu kaugusel.
Mis roll on meil rahvana selles äsja kirjeldatud episoodis? Hiire, peibutise või lõksuseadja roll? On sel vahet, kui tegelikult otsustab kõik üksainus klõps?
Meie siin kardame pooleteisemiljonikesi idas elavat pooltteist sadat miljonit ja need omakorda neist itta jäävat pooltteist miljardit. Sestap ei ole tõenäoliselt väga mõistlik mantrana eri suurustest pobiseda ega arvata, et küll me ennast armsalt väikseks teeme ja külg ees NATO vihmavarju alla saju eest varju trügime, kui vaja.
Miks see sõda siis Afganistanis lõppeda ei taha? Üks sadadest põhjustest on kindlasti see, et praegune põlvkond ei ole mitte kunagi rahu näinudki. Rahus on saanud kasvada vaid magun. Nad on kogu aeg ainult sõdinud ja nende sõda paraku jätkub, sest nad teavad isegi, et muidu hakkavad seda sõda taga igatsema.
Kui küsiks nüüd uuesti, mida oled Sina valmis tegema, et oleks rahu? Rääkides Eestist, meie ühisest kodust?!
Sissetungija valib lahtise ukse esimesena ja jätkab siis edasi seal, kus on pusimist rohkem, ja nii edasi. Kuid ei piisa ka sellest, kui igal perel on krants hoovis ketis, kärbik sahvrinurgas ja natuke söögipoolist külmikus. Vaja on, et need pered end ka ühiselt liigutaksid. Külas, kes tahab ja oskab end ühiselt kaitsta, on väljavaade, et appi jõutakse, kordi suurem. Riigi kaitsmine ei ole üksnes nende asi, kelle amet see on. Riigikaitse on endast lugupidava rahva ühine asi.
Riigkaitse eesmärk pole mitte mingi abstraktse mördsõna (pakun sellega omalt poolt sünonüümi punnitatud keeleuuendustele) — taristu — ja muude riigistruktuuride kaitsmine. Riigikaitse ei ole kellegi snobism või eralõbu, vaid kogu kodanikkonna jõupingutus.
Kuidagi ei tahaks, et oleksime sunnitud siin maal elades pidevalt leppima, et peame oma iseseisvuse ja vabaduse eest olema tänulikud saatusele, et saame siin otse Karu kaelasoonel sekkumatult „imeda”. Kui tal sellest mis tahes põhjusel isu täis saab, äigab ta kohe kindlasti käpaga.
Loota siis, selles olukorras, et keegi otsekohe sekkub ja korra majja lööb, on põhjust üksnes juhul, kui oleme võimelised enda eest ühiselt seisma. Seepärast on Eesti riigikaitse mudel parim võimalikest ja töötab seda kindlamini, mida suurem on kogu rahva toetus riigikaitsele.
Eestil peab olema tõhus kaitse Vägi. Mitte lihtsalt kaitsevägi. Kära tekitanud kahe protsendi SKT-st saavutamisel moodustavad Eesti kaitsekulud kogu 2012. aasta riigieelarvest vaid 4,9 protsenti. Võrreldes teiste, samuti elutähtsate, valdkondadega on rahalises mõttes tegu siiski ühega väiksematest eraldistest. Kaitsekulude külmutamine või isegi järsk kärpimine ei annaks kindlasti piisavalt seda lisaraha, mis võiks teoreetiliselt lahendada teiste eluvaldkondade fundamentaalseid probleeme.
Juba vanad roomlased ütlesid: kui tahad rahu, valmistu sõjaks. Paradoksaalsel kombel kehtib see ka tänapäeval. Elada tähendab unistada, tark olla tähendab meeldivalt unistada, kirjutas Friedrich Schiller näidendis „Fiesco vandenõu Genuas”.
Eesti kaitsejõudude mõte ei ole sõdimine, vaid oma olemasoluga sõja ära hoidmine. Kuid selleks peavad need olema valmis sõda tõepoolest ka pidama ja vajaduse korral viivitamatult lahingusse minema. See, et meie kaitseväelased sõdivad juba aastaid kõrvuti NATO relvavendadega, näitab veenvat valmisolekut, mis paneb võimaliku vaenlase kõhklema.
Seepärast — kui taas räägitakse SKTst, mõtle, kas sinna sobivad kartulikoored või miski muu: sadades lettidel lösutavates kokaraamatutes on valikuid küllaga.
Betti Alver kirjutas: „Elul on väikene hingemaa. Hingemaale vikatit üle manatud märgi viia ei saa.”
