“Tule sina ise!” ütlesin tädi Liile ehk proua Saltsmannile otse ja eluks ajaks silma vaadates.

Daamid vahetasid mõned üllatunud laused ning järgmisel päeval oligi helesinine karismaatiline juuditar mind hoidmas. Ta sai ülesandeks minuga vene keeles vestelda. Me ise võtsime endale ülesandeks riimis rääkida – moodustusid nii eesti- kui venekeelsed luuletused. Maalisime ja voolisime ja kooserdasime mööda kohvikuid. Meist said sõbrannad, mitte guvernant ja kasvatatav. Ja kohvikutes-muuseumides-kontsertidel elamine kujunes mulle nii enesestmõistetavaks, et sain tõsise šoki, kui kooli minnes mõistsin, et teised ei ela nii. Et teised põlgavad ja ilguvad kohvikus ja näitustel käijaid.

Proua Saltsmann suitsetas sigarette Tallinn. Äärmisel juhul Ekstrat. Lasteaias oli tema kabinet kirbes vines. Kodus oli tal isegi voodi kõrval tuhatoos, kõrvuti veeklaasiga, kuhu käisid tema hambaproteesid. Ehkki ta teadis, kui kahjulik on suitsetamine, nautis ta oma pahet ikka. Ja vermut meeldis talle ka.

Proua Saltsmann ropendas maailma kõige stiilsemalt (kui põhjust oli) ning tal oli fantastiline huumorimeel. Temaga koos naermise järel oli tunne, nagu oleksid gurmee-eine nahka pistnud.

Ja ehkki ta oli Pärnusse eksinud suurilmadaam, kelle kõik sugulased olid Iisraelis ja teistes juudiriikides, oli ta õnnelikult alandunud, kui teemaks oli tema väheldane vanamehepäss. Ta valmistas oma nublule jänesemaksapasteeti – päriselt ka! – ja peeneid tarrendeid, sufleesid ja koogikesi, täidetud vutte ja muid koššer-asju, millest eestlaste köögis toona veel undki ei nähtud.

Kuna me veetsime umbes kolmandiku ühisest ajast meie korteris, kolmandiku kohvikutes-parkides ning kolmandiku proua Saltsmanni juures, pidin paratamatult tema abikaasa-pässiga kokku puutuma ning küsisin esimesi kordi elus retooriliselt: “Miks on nii tegijatel naistel nii pässid mehed? Miks naised meeste ees nii innukalt alanduvad? Miks naised taluvad truudusetust, mühaklikkust ja saamatust?”

Anatoli oli oma Liida kõrvalt siia-sinna sebides ka sohilapsi teinud, ja ikka oli ta oma emanda jaoks ebajumal.

Minule oli onu Toljast ühel korral tohutult abi – ta hoidis ära mu lapsepõlve kohutavaima katastroofi. Mu kutsikas Lissi oli vaid paar päeva meil olnud ning igale poole loike teinud. Kuna emal ei olnud eraeluliselt just parim aeg, ajas see ta endast välja. Ta lubas kutsika välja tõsta, ära anda… ja äsas mulle kannatust kaotades piki nägemist. Tädi Lii tundis oma Jannseni tänava hruštšovkas, et väikesel sõbrannal on jama, ja helistas. Kuna temast oli saanud mu ema pihiema ja hingeabi, sai nutikas juuditar õhust aru, et midagi on valesti. Teatas emale, et nüüd tulevad nad Toljaga meie uuest koerabeebist pilte tegema. Ja nad tulidki. Päästes sellega palju enamat kui ühe päeva.

Kuna tädi Lii oli mu ema pihiema ja mina omakorda tema parim sõbranna, oli meil väga eriskummaline sünergia. Ema tundidepikkuste telefonipihtimuste järel rääkisin oma sõbratarile lühidalt ja asjalikult, mis värk tegelikult on, ning kokkuvõttes sai ema Jannseni tänavast väga pädevad ja pidavad nõuanded.

Ma ise olin proua Saltsmanni superviisor – pidin tema sukaõmblused otseks rihtima, lõua all salli harmoonilistesse drapeeringutesse sättima ja õlgadelt perioodiliselt valgeid kübemeid maha pühkima. Mis pidin – mul oli see au.

Ja ma jälgisin oma sõbratari kaalu. Tema hüüdnimeks sai ümara kere tõttu Summ-Summ. Kui kaal langes, jäi järele Sum-Sum ning mõnel harval puhul kõigi nende 20 aasta jooksul, mil olime ülimalt lähedased, kahanes ta koguni Sum-Su’ks.

Kaalu taastõustes läks tädi Lii mossi – Lõvi-mammana oli ta auahne ja ambitsioonikas ja üldse nobe solvuja –, aga tema suuremeelsus ei lubanud kaua pirtsutada. Temas oli stiilset elurõõmu, mis lõi mul selja sirgeks ja pea püsti – mis iganes minuga juhtunud oli. Ta puhastas ja laadis mind vaistlikult uue väärika väega.

*

Naljakas oli see, et tädi Liil käis pidev, aga selle eest kibe konkurents minu vanaemaga – nad olid samal aastal kahepäevase vahega sündinud Lõvi-moorid ning see, mis nende vahel toimus, oli haldjate sõda. Mõlemad solvusid sügavalt, kui ütlesin, et teine küpsetab kah päris häid pannkooke. Mõlemad krousisid siis suu kriipsuks ega rääkinud minuga mõnda aega. Nad mõlemad pidid kõike maailma kõige paremini oskama ja moodustasid kummaltki tiivalt mulle haldjate tagala, mis kompenseeris meesteta maailma.

Nad mõlemad olid ka seda meelt, et mul peaks olema õde või vend.

Vanaema ütles: “Minul oleks ka pidanud olema palju rohkem lapsi. Esimene sünnitus oli küll väga raske, aga iga järgmine oleks ju kergem tulnud. Sõda rikkus kõik ära. Kui Eesti riik oleks kestnud ja piirid lahti püsinud, siis ma poleks seda kartnud, et teine laps sünnib sama hirmsa iseloomuga kui esimene. Ja tõenäoliselt polekski ta samasugune olnud, sest elu jooksul ma nägin, kui erinevad on ühtede ja samade vanemate lapsed. Minu esimene laps röökis ööd otsa. Pidin ta käed kinni siduma, et ta oma enese kätega end öösel üles ei ehmataks ja nägu veriseks ei kratsiks. Siis tuli sõjaaegne vaesus ja viletsus. Maale evakueerumine. Lapse haiged kopsunäärmed. Pidev hirm tema elu ja tervise pärast… Ei, ega meil mingeid rasestumisvastaseid vahendeid ei olnud – ainult lapp voodis, kuhu mees oma seemne pidi panema… Üks mu sõbranna tegi iga kolme kuu tagant aborti. Nagu kellavärk. Abordid olid keelatud, aga Tartus üks nurgatagune arst – ikka päris arst, mitte mingi käkerdis – raha eest tegi. Mina lihtsalt ei maganud mehega. Tema pärast me siia vanglasse jäime – miks ma oleksin pidanud teda enam rõõmustama!? Tagantjärele tean siiski, et olemasolevale lapsele oleks õde või venda vaja olnud. Ja sinu emal on kosilaste hulgas nii soliidseid mehi olnud küll, et oleks võinud kas või vallaslapse saada. Laps ei tohi üksi olla. See pole mingi lapsepõlv.”

Tädi Lii kuulas siira huviga, kui mu ema kellessegi armunud oli – toetas ja patsutas ning soovitas sellesse suhtesse panustada. Soovitas liblikaid kõhus nautida ja kõik endast oleneva teha, et see tunne jätkuks. Tema kogemused olid piisavalt veenvad, et kinnitada: ka väikese vissis vanamehe vastu võib kestvaid liblikaid tunda, kui naine teeb kõik, et see tunne jätkuks.

“Mina olen ühest küljest piisavalt pensionil ja teisalt piisavalt elujõuline, et aidata teil beebiga toime tulla,” lubas ustav juuditar mu emale. “Võin väikese poisiga – see võiks poiss olla, eks? – iga päev jalutamas käia, talle vene keelt õpetada, temaga koos luuletada ja maalida. Ta saaks kõike seda, mida Kati on minuga koos teinud. Sobib?”

“Autorit pole,” jäi mu ema endale kindlaks.

*

Kui küsisin 1970. aastatel oma Summ-Summilt, kas ta on juut, turtsatas ta summutatult ja tegi teist juttu. Teise jutu tulemuseks oli meie ühisloominguline minu-esimene-luuletus:

Tilk-tilk-tilk-tilk, märg on roheline pink.

Enne oli ilus ilm, järsku tuli vihmapilv.

Tilk-tilk-tilk-tilk, varsti kuivab pink.

Edasi pani ta mulle kõrva taha preemiaks luuletuse eest tilgakese oma lemmikparfüümi Možet Bõtj ning me läksime Munamäele värvilisi lehti korjama.

1980. aastatel tegi proua Saltsmann mulle juudiküsimuse selgeks. “Ma ei tunneta oma kuulumist Iisraeli, aga ma kuulun oma rahvusega kokku,” kirjeldas helesinine daam. “Ilmselt ei jõua ma selles elus iialgi tõotatud maale. Aga tead, Jeruusalemm on nii väike, juute nii palju – olekski mõeldamatu, et me kõik sinna mahuksime. Mu vererõhk, podagra ja puudulik süda ei kannataks seda kliimat seal väljagi. Ja Venemaa juute samuti mitte.”

Seda olin ammu adunud, et juutidel on rahvusesisene hierarhia ja sallimatus. Kaks juuditari, Rachil ja Raja, kõndisid kui Pärnu sümbol teineteisel käe alt kinni hoides kõrgilt mööda kuurortlinna parke ning vaatasid üle oma kõrgete büstide ülevalt alla nendele rahvuskaaslastele, kelle pärast rehkendati Pärnus aastaringi nii: mai-juudi-juudi-juudi-september.

Venemaa juudid riietusid vulgaarse küllusega, neil olid puhvis soengud ja palju kulda nagu mustlastelgi. Nad üürisid eestlastel kodud tagumiku alt ära ja pagendasid nood suvilatesse redutama. Nad täitsid sanatooriumid ja plaaži. Ent meie hurmavalt toonitud juuditaride tandem põlgas neid mõlema toeka nina kirtsutamiste saatel, vaatamata sellele, et nood kaks küpses eas kaunitari polnud ka ise juudihierarhias just kõige kõrgemal pulgal. Ehkki Saltsmannid olid sugulased nii Šeinide kui Baskinitega, jäid nad miskipärast hierarhias madalamale pulgale. Ilmselt sellepärast, et pässakas Anatoli Saltsmann oli Venemaa juut. Eesti juutide kõrgeim koorekiht olid aga vend ja õde Meierthal-Citron. Nad kandsid Jaapani siidist lipse-salle, kašmiirsviitreid ja Londoni uusimat moodi ka kõige sügavamal okupatsiooniajal. Ja nad olid esimesed, kes Eestist lahkusid. Faktiliselt Iisraeli, tegelikult USAsse.

Kui mu vanaema ütles proua Saltsmannile, et papa Harri on juut, järelikult on ka väike Kati juut, jahutas üks Lõvi-mamma teise Lõvi-mamma indu ja hirmu: “Kuna Katinka on juut isa poolt, siis faktiliselt ta siiski juut ei ole – see käib emaliini pidi, milenka. Pääseb koššerist ja võib mehele vastu hakata, hihihii!”

Et ka tädi Lii koos oma poja Tomiga Iisraeli naasmise sildi varjus Ohiosse asutab, saime kõik teada alles siis, kui nende lennupiletid olid juba ära ostetud ja asju pakiti. Tom oli Leningradi ülikoolis inseneriks õppinud, töötas mingis Tallinna tehases juhtival kohal, aga õppis targu massööriks. Juudi ettenägelikkus. Ohios asuski ta tööle massöörina, mitte ei saanud liigkasuvõtjaks ega kaupmeheks, nagu selle rahvuse esindajate kohta tänini arvatakse. Siinai poolsaart ega Jordani jõge aga kumbki neist, ei ema ega poeg Saltsmann, oma ihusilmaga ei näinudki. Oli vaja lihtsalt nõukogude õõvast minema pääseda.

Kõigil mu ümber olid vargsi äraminekumeeleolud. Viimane koht, kus koos proua Saltsmanniga käisime, oli ARSi kunstimeistrite kauplus Tallinna kunstihoone all. Ta ei öelnud mulle, et ostab Ameerikasse sõpradele ja sugulastele kingitusi kaasa. Uurisime keraamikat ja ehteid, tekstiili ja maale. Meie kõrval naaldus salongileti vastu Ita Ever, tookord veel punase peaga ja paar põlvkonda noorem kui praegu, ning vahetas proua Saltsmanniga mõne vandeseltslasliku lause.

Jalutasime pärast sisseostude tegemist ka kunstihoone näitusel, kõndisime Uku kauplusest läbi ning sõime Pärli kohvikus kooke. Palju kooke. See oli olnud mu vanaema lemmikkohvik ning tädi Lii otsustas korraldada just seal väikeste ümmarguste oranžide linadega kaetud vankuvate laudade vahel oma sümboolse istumise enne teeleminekut. See oli nagu lepituse sõlmimine teise Lõvi-daamiga, kellega nad minu pärast rivaalitsenud olid.

Ameerikast kirjutas tädi Lii mulle vaid paar korda. Aga kui ta juba siit ilmast lahkunud oli, sai temast päris kindlasti mu kaitseingel – ta annab endast märku kollaste tasside kaudu, mis ta mulle jättis. Ja julgustab mind lähedastele ütlema või kirjutama asju, mida ma ise ei taipaks või ei söandaks.

Ma olen täiesti kindel, et nad vanaemaga võtavad mul vahel vaikselt teine teisest käest kinni ja kõnnitavad mu tagasi unistuste juurde ja tegeliku endaga kohtuma ka siis, kui olen väsinud, löödud ja laialilammutatud.