Kõik need loosungid – „värske”, „ehtne”, „mamma tehtud”, „otse talust”, „nii nagu vanasti”…
Need jätavad mulje, nagu oleks memme hoolitsev käsi lisanud leiva sisse kõiki neid 22 jahu parandavat ja kerkimist kiirendavat ainet, mida sealt praegu leida võib. Tööstus loob üha uuemaid tooteid, kuid uute nimetuste andmise asemel kasutatakse vanu sõnu. Miks mitte müüa naatriumvesinikglutamaadi-maitselist vorsti? Või pehkinud kuusepuust ja lehmasõnnikust saadava lisandiga jogurtit vaniljemaitselise asemel (sest just nii saadakse vanilli aseainet vanilliini)?  Tööstusele meeldib rõhutada, et e-ained on looduslikku päritolu. Jah, e-ained eksisteerivad ka looduses, kuid teistsuguses kontsentratsioonis ja kombinatsioonis. Kokkuvõttes on ka toidulauale trügiv nafta looduslik. Kuid keemiliste ainete „looduslik” segu ei suuda petta inimese keele
10 000 maitsmisnäsa.
Värskes kohvis on umbes tuhande kergesti lenduva aine aroome, maasikas 350 ringis. Kuigi tööstuslikud asendajad üha täienevad, puuduvad neil olulised „toonid”. Mõelgem lahustuvale kohvile! Või koduleivale, mis on tehtud vaid kolmest ainest (jahu, sool, vesi) ning mille kõrval maitsevad nii lamedalt need tööstuslikud leivasordid, mille koostisosade nimekiri on pikk. Mida töödeldum ja odavam on toit, seda suurem on tõenäosus, et seal on põhitooraine asemel vett kooshoidvad asendajad.
Kes on Tere uue Natural-sarja jogurteid maitsnud, avastab, et jogurti maitse polegi nii harjumuspäraselt „maasikane” ja värv nii intensiivselt roosa. Toidutööstus on saavutanud selle, et tavatarbija jaoks on tööstuslik intensiivne lame maitse muutumas normiks. Mis on selle põhjus?

Vähem mitmekesisust tõstab tööstuse efektiivsust.
Efektiivsust tõstab, et samu keemilisi baasaineid kasutatakse terves keemiatööstuses. Ka tootmisbaas on sama – eri tootjate toit valmib samades tehastes ja retseptide järgi, vaid müügitekst pakendil on erinev. Üle Euroopa müüakse ühetaolist Golden-õuna ja Conference-pirni. Kus on aga Liivi kollane munaploom ja suislepp?
Kuid mis siis teha? Toidutööstus on harjunud üksikute rünnakutega, sest need mööduvad. Hüsteeriliste tädikeste rünnakud naatriumvesinikglutamaadi vastu annavad põhjuse luua uusi, veelgi paremaid, „E621-vabu” tooteid, kus viimane on asendatud lihtsalt E622-ga. Tööstus teab, et tarbijal valikut ei ole. Ega ka aega protestida, et näiteks hõivata kaupluseid stiilis occupy food street. Oleme ju kõik rohkem või vähem hõivatud, et püsida tarbetute kaupade turule toomise konkurentsis. Olgu selleks siis kinnisvara-, meedia- või teadustooted, mille lühiealisus ja kergesti seeditavus risustab laiemas plaanis õiget maitset.
Mida võiks ette võtta? Kui turvatöötajad teid meelsuse väljendamise eest kaupluse ukse taha tõstavad, orienteeruge ümber sajanditagusele Svenska Hemi tüüpi tarbijate kooperatiividele. Algatused, mis ühendavad väikeseid põllumajandustootjaid tarbijaga, jättes vahele suurtööstusliku nõiakatla, vajavad vaid veel natuke turgutamist. Mis muud, kui et – tarbijad, ühinege!

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid