Kodune vorstitegu pole mingi tuumateadus
Leib ja vorst oli veel üsna hiljuti toit, mida poest osteti, kodus küpsetatud leivast või vanaema valmistatud verivorstist aga kõneldi kui millestki haruldasest ja ülihõrgust roast. Siis aga hakkas tasapisi meie kodudesse imbuma iseküpsetatud leib. Käivitati leivateo õpitube ja jagati juuretist ning nii mitmeski kodus levis laupäeviti leivahõngu. Tegelikult pole ka vorstivalmistamine mingi tuumateadus, kui vaid mässata viitsid. Ja vajalikke tooraineid leiab, sest ei saa ju kinnitada, et seasoolikad lihaletis just esirinnas seisaks. Aga kes otsib, see leiab, nagu ka seamao.
Jah, just need „nahkjad kotid” pole sugugi koertele toiduks mõeldud, vaid kujutavad endast parimat ja pealegi naturaalset vorstinahka. Tõsi, kruupe ja verd mao sisse ei topi, aga maitsva rulaadvorsti saab sellest küll. Teine vorst, mis kodusesse katsetusse läheb, on kartulivorst. Mõlemad põhjusel, et kummalgi roal on see vanaema „tehtu mekk man”. Ja ausõna, etteruttavalt võib öelda, et kodus tehtud kartulivorstil on suhteliselt vähe ühist sel aastal poelettidele jõudnud kartulivorstidega. Maovorsti pole aga poelettidel vist iial näha olnudki.
Tooraineid jahtimas
Maovorstist alustamegi. See tähendab poodides kablutamist, sest kui ühest poest õnnestub hankida magu, siis südant ja keelt, mis võiksid samuti vorsti koostisosadeks olla, tuleb teistesse kauplustesse otsima minna. Samuti seakõrva, mille eesmärk on anda vorstile nagu süldilegi liimainet, mis sisu ilusti koos hoiaks.
Aga lõpuks on kogu vajaminev köögilaual. Üks magu, üks kõrv, üks seakeel, ports hakkliha, üks süda, paar parajat porgandit, paar mugulat sibulat ja mõned küüned küüslauku. Kõik siinkirjeldatud toorained pole sugugi kohustuslikud, valiku aluseks on eelkõige maitse-eelistus, mis jätab ruumi ka fantaasiale. Näiteks võib vabalt mao sisse koos lihaga pista terve keedetud muna või paar, aga miks mitte ka sardelli – saab lahtilõigatult ilusa kirju mustri. Küüslaugu põlgajad võivad vabalt küüslaugu ära jätta. Hakkliha asemel võib vorstisse lõikuda ka lihtsalt tailihatükke.
Koostisosade valimisele järgnebki kõva peenestustöö, sest peaaegu kõik, mis vorsti sisse käib, tuleb kuubikuteks lõigata. Keelt siiski mitte – tervena jääb ilusam. Mao võiks enne täistoppimist korra pahempidi käänata ja läbi loputada, kuigi nõrganärviliste rahustuseks tuleb tõdeda, et poes müüakse neid üpris puhtana.
Niit ja nõel
Peeneks lõigatud kraam on tark ühes suuremas nõus omavahel läbi segada ning lisada ka soola-pipart. Jällegi maitse järgi, kuid pigem „suutäis soolast kui maotäis magedat”. Seejärel kogu see kraam mao sisse – magusid müüakse lahtilõigatuna, sealt avast käibki sisu sisse. Toppida kohe nii, et jääb tihkelt täis, muidu pudiseb vorst hiljem lahti lõigates koost! Ja kuigi Kukerpillid laulsid kunagi, et „näputöö pole naistetöö”, tuleb võtta sukanõel, jämedamat sorti niit ning nõeluda vorst tihedalt külje pealt kinni. Kõige hullem ja tüütum osa vorstiteost on seega möödas, nüüd jääb üle veel tõsta mauk paraja suurusega potti, kallata üle veega, lisada soola, pipra- ja vürtsiteri, miks mitte ka loorberileht ning lasta vaikselt poolteist kuni kaks tundi podiseda.
Soojalt seda vorsti ei sööda, küps kamakas rändab potist kaussi, saab omale veel korraliku vajutuse otsa ja nii seisab ta jahedas järgmise hommikuni. Alles nüüd saab süüa võileiba maovorstiga!
Pangetäis kartuleid
Kartulivorsti koostisainete kartulite, läbikasvanud sealiha, sibula ja küüslaugu hankimine on õnneks lihtsam, kuigi tuleb tunnistada, et pekisepoolne sealiha on tänapäeval defitsiit. Soolikad õnnestus saada ühelt seakasvatajalt (te ei taha teada, mismoodi need lõhnasid), aga kuuldavasti müüdavat neid ka pakendatuna kauplustes.
Esimene ja üpris aeganõudev töö selle vorsti valmistamise juures on muidugi kartulikoorimine. Kogust on siinjuures raske soovitada, aga kui pere on suur ja ka külalisi on oodata, võiks koorida kohe ämbritäie. Liha läheb ämbri kohta rohkem kui kilo, selle juurde vähemalt kolm suurt sibulat ning kolm küüslauku.
Kui kartulikoorimisega õnnestus sõrmi vesivillidest säästa, siis kartulite kuubikuteks lõikamisega ilmselt enam mitte. Juhul muidugi, kui teie majapidamises ei leidu kapsarauda, see säästab teid tublisti. Tõsi, kartulid saab ka köögikombainis peeneks riivida, aga – kus oli vanaemal see köögikombain?
Kuubikuteks lõigatud sealiha lasta pannil õrnalt pruuniks, aga mitte rasvast kuivaks, samuti võiks sibula koos lihaga kergelt üle praadida. Sega kõik see kartulitega kokku, lisa peenestatud küüslauku ja soola-pipart.
Vorstide sooltesse toppimiseks kulub marjaks ära lai lehter, ent selle puudumisel saab lehtri väga edukalt lõigata ka Coca-Cola pudelist. Puupulgaks, millega kartulimassi tagant lükata, kõlbab hästi näiteks puulusika vars. Soolikas lehtri otsa, sisu lehtrisse ja läheb lahti. Vorstimass jäägu soolikasse üpris lõdvalt, muidu keevad vorstid hiljem lõhki.
Otsast kinni siduda ei ole neid ilmtingimata tarvis, sest sooleots tõmbub kuumuse mõjul niigi kokku. Aga kes pelgab, et sisu välja pudeneb, sidugu.
Täistopitud vorstid vajavad ligi 20 minutit soolases vees keetmist, aga päris õige meki saavad nad ahjus kuldpruuniks küpsenuna.
