Veel kord Talvesõja lumistest lahingutest
Taipale ja Summa on praegusesse Venemaa Föderatsiooni jäänud külakesed, kus soomlased sõdisid külmal talvel seitsekümmend üks aastat tagasi oma elu ja vabaduse eest. Ja võitsid, vabadus jäi alles. Nendest kahest külakesest kirjutab täiesti õigel ja asjalikul moel ameeriklane Gordon F. Sander oma raamatus „Lahing Soome pärast 1939–1940”, mis on nüüd ka eesti keeles olemas. Tegemist on hästi üles ehitatud tervikliku looga, mis on põhjalik ja ülevaatlik. Pealegi kasutab autor moodsat ajalookirjutamise tehnikat, mis näeb ette, et sündmuste materjalisse põimitakse üksikisiku meenutusi-mälestusi, et anda minevikule inimlik mõõde. Neid meenutusi on Gordon F. Sander kogunud mõlemalt poolt Talvesõja rindejoont.
See inimliku mõõtmega seotud materjal on ka põhiline, mille autor võib oma avastustena välja käia, muus osas toetub Gordon F. Sander tuntud-teatud töödele. Vaimustav on autori oskus panna ritta rindeteateid, arutelusid Mikkeli peastaabis ja infokillukesi diplomaatilisest läbikäimisest – need pärinevad põhiliselt Max Jakobsoni uurimusest Talvesõja diplomaatia kohta. Kõik on ühes loos, kus põhjused ja tagajärjed on hästi reas.
Ühes asjas on Gordon F. Sanderil Soome ajalugu mittesoomlasena vaadeldes eduseis. Ta suudab vaadelda asju laiemalt. Soomlased on mõelnud enda jaoks välja Talvesõja ja Jätkusõja terminid, mis olid loomulikud ja hädavajalikud. Erilisus oli mõistagi olemas. Ent erilisus paneb paika ka raskuspunkti. Gordon F. Sander on kahtlemata fennofiil, kuid ta on vaba teatud soomluse koormast ja see vabadus annab võimaluse panna Talvesõda lihtsalt ja loomulikult Teise maailmasõja konteksti. Rääkides Talvesõja erilisusest, ei kao ta silme eest suurem pilt.
Raamatus on oma Ameerika-keskne sõnum, kui autor kirjeldab seal maal suure vaimustusega toimunud Soome abistamist. See oli sõjandusest kaugel ja käis ikka koos laulu, tantsu ja klaasikõlistamisega. Raamatu lehekülgedelt saab lugeda ausat ja mõtlemapanevat sellealast faktoloogiat.
Mis puudutab ajalookirjutust indiviidi tasemel, siis arenguruum on siin täiesti olemas – kultuuriline. Mingeid märke on lipsanud sellessegi töösse. Soomes on oma Talvesõja-kultuur, kuhu kuuluvad laulud, filmid ja tsensuur. Sõdade ajal tegi Soomes propagandamaigulisi filme ka meie rahvuskaaslasest filmimees Theodor Luts. See kõik avardaks veelgi ettekujutust sellest, mida inimesed sel raskel ajal mõtlesid ja tundsid.
Muuseas, Taipalest on saanud Solovjovo ja Summat pole enam olemas. Pärast Talve- ja Jätkusõda ei jäänud Summast lihtsalt enam midagi järele. Aga raamatus elavad Taipale ja Summa edasi. 1
