Eelnõu puhul teeb mõnigi pisinüanss siiski valvsaks ja viib mõttele, et kõik pole päris nii, nagu näib. Esiteks ei ole tänaseni demokraatia arendamise sihtasutusi (DASA) seadustavale eelnõule õiget eestkõnelejat leidunud. Põhiseaduskomisjoni esimees Rait Maruste kui esitaja esindaja distantseeris end eelnõust, viidates algatajana hoopis „poliitikast lahkunud” Rain Rosimannusele, kuid muutis hiljem siiski meelt ja hakkas toimetusi seletuskirjadega pommitama. Teised erakonnad pole samuti tõtanud haarama Reformierakonnast vabaks jäetud kohta. See on imelik, sest mis oleks poliitiku käitumises loomulikumat kui soov esindada õilsa kavatsuse seadustamist.

Teiseks pole avalikult teada, et eelnõu esitamine toetuks mingile põhjalikule analüüsile, milles sõltumatud uurijad jõuaksid järeldusele, et Eesti demokraatia arengus on puudujääke ja maailmavaadete propageerimine nõrk ning et neid vigu saab parandada ainult ühel viisil. On vaid justiitsministeeriumi ülevaade Saksamaal ja USA-s kehtivast regulatsioonist, mis küll analüüsiks ei kvalifitseeru.

Korralik analüüs sisaldab endas kõigi valikuvõimaluste võrdlust, mitte ainult püha tõe ehk tellija soovi lühikokkuvõtet. Analüüs oleks seda vajalikum, mida erandlikum tee kavatsetakse valida. Ja pakutud valik – lubada demokraatia arendamise sihtasutusi moodustada ainult erakondadel – on kahtlemata erandlik. Eesti erakonnad tahaksid üle võtta Saksamaal kehtiva korra, millesarnast pole üheski muus Euroopa riigis. Mis teeb Eesti olud aastal 2012 kõrvutatavaks Saksamaa olukorraga 1925? Või eriti pärast teist suurt sõda, mil selle, mida Saksamaa poliitiliselt võib ja ei või, määrasid pigem võitjariigid, mitte Saksamaa ise? Kus on analüüs näiteks Põhjamaades levinud mudelite kasutamiskõlblikkuse kohta?

Saksamaal tegutsevad maailmavaate propageerimise ühingud rajanevad liikmesusel. Eesti plaan on rajada DASA-d liikmeteta, sest sihtasutusel ei ole liikmeid (ja nii pääseb ka liikmemaksu teemast), vaid asutaja, kes nimetab sihtasutuse nõukogu ja juhatuse liikmed. Nõnda näib, et eelnõu algataja on valitsemisprogrammis öeldut meelevaldselt tõlgendanud – DASA-sid ei kavatseta asutada mitte erakondade kõrvale, vaid hoopis alla. Kõige liikuva allutamise instinkt on me erakondadel tugev, sestap ka vastav regulatsioon.

Veel vägevamalt mõjub kahe USA-s tegutseva sihtasutuse toomine Eesti mudeli eeskujuks. Need kaks (International Republican Institute ja National Democratic Institution) on loodud USA välispoliitiliste huvide valitsusväliseks esindamiseks välismaal ja saavad raha välisministeeriumilt. Kui Eesti välispoliitilised huvid on kõrvutatavad USA omadega (aga neil on erinevalt meist MTÜ-de kõrvale panna ka lennukikandjad ja tuumaraketid), siis loomulikult kopeerigem USA-d!

Nimetatu on suurushullustuse (ja ahnuse) vormiline pool, sisu poolest on peaküsimus selles, kas valitsusliit hindab kodanikuühiskonna arendamise praegusel viisil läbikukkunuks hoolimata sellest, et Eesti näitajad rahvusvahelises võrdluses on Kesk- ja Ida-Euroopa parimad. Vähemasti avalikult pole valitsuserakonnad 2002. aastal riigikogus kinnitatud kodanikuühiskonna arengukontseptsiooni mõttetuks ja nurjunuks kuulutanud. Püüd monopoliseerida nüüd „demokraatia arendamist” ainult erakondadele on teisisõnu erakondade ja valitsuse kollektiivne umbusaldus vabasektori aastaid väldanud valgustus- ja koolitustöö vastu. Just vabaühendused esindavad demokraatlikku mitmekesisust, mida nüüd peaksid hakkama esindama nelja erakonna neli sihtasutust. Järelikult neli maailmavaadet ongi mitmekesisus, neli arvamust aga paljusus. Palju on neli. Ja neljast rohkem arvamusi ei saagi olla. Isegi George Orwell poleks sellega paremini hakkama saanud!

Lisaks sellele on tegu haridussüsteemi umbusaldamisega.

Kas meie üldhariduskool ei suudagi siis noortele selgeks teha demokraatliku ühiskonna toimimispõhimõtteid? Seda esiteks. Teisalt, nagu teada, ei kasuta erakonnad (ja ka riigiasutused) sugugi täiel määral ära me ülikoolides leiduvat akadeemilist potentsiaali. Kust küll sünnib usk, et kui „meie oma sihtasutus” midagi uurib, siis tulevad paremad tulemused kui ülikooli uurijatelt? Jah, teadlane püüdleb objektiivsuse poole, mitte ei ürita tingimata tellijale meeldida – see see viga on.

Võimuteema kõrval on alati mängus ka raha. Väärib märkimist, et kuigi seaduse muutmine on alles eelnõu algfaasis ja enne seaduse jõustumist (kavandatud suveks) pole võimalik ju ka selle seaduse alusel ühtki DASA-t moodustada, on nelja erakonna hääletul kokkuleppel juba nende veel olematute organisatsioonide toetamiseks riigieelarvesse kirjutatud 900 000 eurot. Pealiskaudne otsija seda raha riigieelarve seadusest muidugi ei leia. Nagu ikka, kui südametunnistus pole päris puhas, harrastavad valitsus ja parlament raha peitmise mängu. Kinnitamata andmetel on seekord DASA-de raha peidetud välisministeeriumi eelarvesse. Huvitav küll, miks demokraatia arendamist Eestis peaks finantseerima välisametkonna kaudu? Tõsi, ettekäändeks võiks olla, et me ju teemegi nagu USA-s, finantseerides välisministeeriumi kaudu rõhutud rahvaste demokraatia­püüdlusi välismaal. Ent välisministeeriumi juures ja eelarve toetuse ridadel on juba terve hulk mittetulundusühinguid. Miks peaks neid veel leivale võtma ja just erakondade moodustatuid?

Kõike kokku võttes pole kuigi lihtne uskuda eelnõu algatajate siirust. Saksamaa ja USA kopeerimine oleks iga tervemõistusliku arust liiga suur tükk ette võtta. Järelikult on kavatsus hoopis milleski muus, järjekordses väikeses erakondlikus leivakannikas, mida poolsalaja nihverdatakse endale ajal, mil ametlikud huuled ütlevad: raha pole. Taas üks lihtsalt piinlik lugu.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid