JUHTKIRI: Palun ärge tehke!
Selle kõrvalt jääks alles tavapärane maksumaksja toetus parteidele – 5,4 miljonit eurot aastas.
Hea küll, midagi ei saa selle vastu olla, kui parteidel on oma mõttekojad-sihtasutused, mis teevad analüüse ja konverentse, maksavad silmapaistvatele noortele stipendiume ning toetavad demokraatia arengut teistes riikides. Parteiliste mõttekodade toetamise idee eestvõitlejad on toonud kuulsaid eeskujusid mujalt: näiteks Saksa sotside Friedrich Eberti fond ja konservatiivide Konrad Adenaueri fond.
Arusaamatu on aga, miks tuleb parteiliste mõttekodade tarbeks parteidele eraldatavat maksuraha ligi 15 protsenti tõsta? Miks ei võiks vähendada hoopis kulutusi telereklaamile ja igasugusele muule valimiskraamile?
Parteiliste mõttekodade idee eestvedajad on viidanud, et ka Saksa sotside Friedrich Eberti Fondi ja konservatiivide Konrad Adenaueri Fondi peab suurel määral üleval Saksa maksumaksja. Jah, see on tõsi. Aga tõsi on seegi, et muidu toetab Saksa maksumaksja erakondi Eesti omast vähem. Kui tuleval aastal saavad Eesti erakonnad riigilt kamba peale 5,4 miljonit eurot, siis Saksa omad 150,8. Jagades summa maksumaksjate arvuga näeme, et iga Eesti elanik maksab parteidele aastas 4,2, iga sakslane aga vaid 1,88 eurot. Saksa erakondade ülalpidamine on odavam ka põhjusel, et seal seati juba ammu valimisreklaamidele mahupiirangud: näiteks kui mitu ja kui pikki teleklippe tohib näidata. Eestis seda pole. Ja nii toimub massiline maksuraha põletamine.
Mul pole midagi DASA-de vastu. Vähem reklaami, rohkem mõttetööd – miks ka mitte. Aga kui soovite DASA-sid toetada riigieelarve eraldi realt, siis vähendage selle võrra riigieelarve toetusi parteidele. Eesti inimesed maksavad praegu niigi parteide ülalpidamiseks rohkem kui lääneeurooplased. Ahnus pole ilus. Eriti kombinatsioonis ihnusega. Kui Eesti õpetaja teenib oma Saksa kolleegist mitu korda vähem, miks peab siis tema valimisreklaami pilet olema üle kahe korra kallim?