Rein Raud: Parlamendi madallend

Otsus hakata eelarvest rahastama erakondade juurde kuuluvaid demokraatia arendamise sihtasutusi osutab meile veel kord, et erakondlik poliitika on tegelikust elust lootusetult võõrandunud.

Oludes, kus riigis on nii palju hädalisi rahavajajaid, eelistavad parlamendi liikmed eraldada ligi miljon eurot täiendavalt iseendale. Loomulikult on demokraatia arendamine õilis tegevus ning võib-olla kasutataksegi sellest rahast otstarbekalt ära suur osa, võib-olla isegi pool — aga arvata siiski võib, et päris kena eurosent läheb sealt ometigi muude lihapottide juurest kõrvale jäänud erakonnakaaslaste eluolu toestamiseks ning mõttetuks probleemide kaardistamiseks, strateegiate väljatöötamiseks ja analüüside parendamiseks.

„Palun kannatage!”

Nõnda mõjubki see otsus — analoogiliselt negatiivse lisaeelarvega — negatiivse jõulukingina kõigile õpetajatele, teadlastele, arstidele, haigetele, paljulapselistele, kunstiinimestele ja nii edasi ja nii edasi, kellele seni on kinnitatud, et valitsejad saavad küll väga hästi aru nende probleemidest ning lahendaksid need esimesel võimalusel, aga selleks lihtsalt ei ole praegu raha. Nii et kodanikud peavad olukorda mõistma ning solidaarsusest-patriotismist püksirihma koomale tõmbama.

900 000 eurot ei ole kahtlemata nii suur summa, et sellega saakski kõik riskid päriselt maandatud. Kuid see on siiski piisavalt kena summa, et lahendada üks või mitu konkreetset probleemi. Remontida mõned koolimajad või ehitada valmis kunstiakadeemia. Muuta mõned ülikallid ravimid patsientidele kättesaadavaks. Osta ära mõni neist lastehaiglatele vajalikest seadmetest, mida praegu rahastatakse korjandustest. Või teha ära midagi muud sellist, mis on otseselt ja ühemõtteliselt riigi ülesanne.

Või kui tõesti on demokraatia arendamise soov nii suur, siis kas või jagada see raha ära avalikult konkursil selliste organisatsioonide vahel, mis suudavad selle tegevuse osas oma varasemat võimekust osutada. Mitte asutuste vahel, mida pole veel olemaski.

Demokraatia arendamise sihtasutused saabuvad siia maailma inetu sünnimärgiga. Ma ei tea, kas nende rahastamise otsuse poolt hääletavad poliitikud ise üldse annavad endale aru, mida nad teevad. Sest alates praegusest ei ole kellelgi neist võimalik ühegi häda edasilükkamisel rahvale kinnitada, et probleem jääb lahendamata, kuna selleks ei ole raha.

Me ju teame, et on — aga neil läheb seda lihtsalt endal vaja. Ja sellega üksi on demokraatiat taandarendatud palju rohkem, kui sama raha eest edasi arendada oleks võimalik.

Varem samal teemal:
Kaarel Tarand „Suurem Saksamaast, uhkem USA-st”, 15.12.
Külli-Riin Tigasson „Palun ärge tehke!” 16.12.