Õigus surra väärikalt

Kirjanik ja ajakirjanik Dudley Clendinen põeb lateraalskleroosi, ravimatut degeneratiivset haigust. Aasta alguses kirjutas ta New York Timesis liigutavalt sellest, kuidas ta praegu elu naudib, aga ka plaanist oma elu lõpetada, kui „muusika peatub – kui ma ei saa enam ette siduda oma kikilipsu, jutustada naljakaid lugusid, jalutada oma koera, rääkida Whitneyga, suudelda kedagi erilist või kirja panna ridu nagu need.“

Sõber ütles Clendinenile, et too peab ostma relva. USA-s saab inimene osta relva ja endale kuuli pähe lasta ilma ühtki seadust rikkumata. Kui te aga olete seaduskuulekas isik, kes on juba liiga haige, et osta relv või seda kasutada või kui te ei pea enda maha laskmist väärikaks viisiks elu lõpetada või kui te lihtsalt ei taha, et teised peaksid pärast korda ajama teie tekitatud jama – mida siis teha? Te ei saa paluda enda maha laskmist kelleltki teiselt, ja kui te palute suremiseks abi arstilt, siis enamikus riikides tähendab see arsti kutsumist kuritegu sooritama.

Eelmisel kuul avaldas Royal Society of Canada ekspertide rühm, mida juhib Queensi ülikooli bioeetika professor Udo Schüklenk, uuringu inimese otsustusprotsessist elu lõpul. Uuring esitab tugevaid argumente selle poolt, et lubada arstidel abistada patsiente suremisel – eeldusel, et patsient mõistab mida ta teeb, ja küsib sellist abi vabatahtlikult.

Argumentide aluseks pole mitte niivõrd ravimatut haigust põdevate patsientide asjatute kannatuste vältimine, vaid pigem inimese õigus autonoomiale ja enesemääramisele. „Viis, kuidas me sureme,“ ütlevad uuringu koostanud eksperdid „peegeldab meie väärtusi sama palju kui muud meie elu kesksed otsused.“ Riik, mis kaitseb üksikisiku õigusi, peaks seetõttu tunnustama ka üksikisiku õigust otsustada, kuidas surra.

Aruanne annab ülevaate sellest, kuidas arstide kaasabil elu lõpetamine toimib „laboratooriumites“ – jurisdiktsioonides, kus see on seaduslik. Šveitsi, samuti USA Oregoni, Washingtoni ja Montana osariikide seadusandlus lubab arstidel kirjutada ravimatut surmahaigust põdevatele patsientidele välja arstimi, mille tarvitamine toob rahuliku surma. Hollandis, Belgias ja Luksemburgis on arstidel lisaks õigus teha sellisele patsiendile tema nõudel surmav süst.

Eksperdid uurisid andmeid kõigist neist jurisdiktsioonidest (välja arvatud Montanast, kus legaliseerimine toimus alles 2009. aastal). Hollandis moodustas vabatahtlik eutanaasia 2005. aastal 1,7% kõigist surmajuhtumitest – samal palju kui 1990. aastal. Nende juhtumite osakaal, kus patsiendi elu lõpetati ilma tema sõnaselge palveta, langes samal perioodil poole võrra – 0,8 protsendilt 0,4 protsendini.

Poliitikud kardavad usumehi

Mitmed uuringud on näidanud, et patsiendi elu lõpetamine ilma tema selgesõnalise palveta on palju levinum neis riikides, kus patsient ei saa arstile seaduslikult esitada oma elu lõpetamise soovi. Belgias kasvas vabatahtlik eutanaasia 1,1 protsendilt 1998. aastal 1,9 protsendini aastal 2007, kuid patsiendi elu lõpetamine ilma tema selgesõnalise taotluseta langes samas 3,2 protsendilt 1,8 protsendini. Oregonis, kus väärika surma seadus on jõus olnud 13 aastat, jääb vabatahtliku eutanaasia juhtumite arv alla 100 aastas, Washingtoni osariigis on veelgi väiksem.

Kanada eksperdid ütlevad seetõttu, et olemas kindlad tõendid vabatahtliku eutanaasia vastaste ühe suurima kartuse – et tegu oleks esimese sammuga meditsiiniline tapmise laialdase leviku suunas – ümber lükkamiseks. Ekspertide rühm leidis ka, et paljud teised legaliseerimisvastased argumendid pole samuti adekvaatsed, ning soovitas Kanadas lubada nii patsiendi omal jõul kui ka arsti abil teostatavat vabatahtlikku eutanaasiat.

Küsitlused näitavad, et rohkem kui kaks kolmandikku kanadalastest toetab vabatahtliku eutanaasia legaliseerimist – toetus on sellel tasemel püsinud aastakümneid. Seega ei ole üllatav, et ekspertide rühma raport leidis Kanada meedias laialdast toetavat kajastust. Mõistatuslik on aga Kanada poliitiliste parteide jahe suhtumine – ükski neist pole näidanud valmisolekut toetada selles valdkonnas seadusandliku reformi.

Sarnase kontrasti avaliku arvamuse ja poliitilise tegevus(etuse) vahel leiab mujaltki, sealhulgas Suurbritanniast, Austraaliast, Uus-Meremaalt ja mitmetest mandri-Euroopa riikidest. Miks on nii, et surma küsimuses ei suuda demokraatlikud institutsioonid tihti anda inimeste tahtele õiguslikku väljendust?

Ma kahtlustan, et ennekõike kardavad peavoolu poliitikud religioosseid institutsioone, mis on vabatahtlikule eutanaasiale vastu. Kuid usklikud ei jaga selles küsimuses sageli usuliidrite seisukohti. Küsitlused erinevates riikides on näidanud, et näiteks enamik katoliiklasi toetab vabatahtliku eutanaasia legaliseerimist. Isegi tugevalt katoliiklikus Poolas on rohkem inimesi legaliseerimise poolt kui selle vastu.

Igal juhul ei tohiks vähemuse religioossed uskumused võtta inimestelt nagu Dudley Clendinen õigust lõpetada oma elu enda valitud moel.

Copyright: Project Syndicate, 2011.
www.project-syndicate.org

Inglise keelest tõlkinud Villu Zirnask