Miks ma ei usu? Sest mulle tundub üha enam, et maksan tarbijana kinni kettide ebamõistlikke laienemisotsuseid. Toiduainete äri on lollikindel.

Konstantne hulk ühes piirkonnas elavaid inimesi jaksab igapäevaselt ära süüa üsna kindla vähima koguse toitu. Ellujäämiseks vajalik käive on poele automaatselt tagatud. Või väidate, et uut ketitoidupoodi rajades ei kalkuleerita kontoris kas selle piirkonna inimeste ostujõud suudab veel üht kauplust kodukandis üleval pidada, et see üldse teiste omataolistega sealkandis konkureerima hakkaks ja kogu ketti plussis hoida aitaks?

Mis puutub kassapidaja tootlikkuse tõstmisse, siis lubage naerda ja ahastada. Naeran, sest mingist hetkest pole enam võimalik müüjal end puhtfüüsiliselt kiiremini liigutada. Elu pole multifilm kui koiott maanteekihutajat taga ajab. Ahastan, sest sellest suhtumisest kumab künismi. Või lihtsalt tippjuhi elukaugust. Kas Kusmin ise on kunagi kassas „trammis”* istunud? Kolm päeva, rohkem pole empaatiavõime taastumiseks vaja.

Igatahes – kõrgete toiduhindade kohta võiks leida parema vabanduse. Inimesed söövad ju igapäevaselt. Kehv äriplaan või õigustamatu ahnus? Ja mis puutub väikesepalgalise töömutrikese ellu, siis võiks iga lennukas tippjuht aeg-ajalt maa peal ellu jäämist proovida.

* teenindussektori slängitermin suurte kliendimahtude teenindamise kohta

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid