On teada, et Eesti vabaduse eest võideldes langes ligi 5000 sõdurit. Haavata või vigastada sai teadaolevalt 14 000 inimest. Siit ka mu sissejuhatuse uitrännak vabaduse eest makstud „kautsjoni” kohta.
Vabadussõjast on teada, et 1919. aasta detsembri viimasel päeval jõuti Eesti Wabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel peetud Tartu rahuläbirääkimistel vaherahu sõlmimiseni. See 31. detsembril sõlmitud kokkulepe nägi ette sõjategevuse lõpetamise Eesti ja Vene vahelisel rindel 1920. aasta 3. jaanuaril kell 10.30.
Selle vaherahulepingu kohaselt pidi lahingutegevus olema peatatud kuni 10. jaanuarini. Pärast seda kuupäeva oli mõlemal poolel õigus alustada uuesti sõjategevust, ainsaks nõudmiseks 24-tunnine vastasele ette teatamine. Õnneks sõjategevust uuesti ei alustatud ning 2. veebruaril 1920. aastal sõlmiti Tartus rahuleping. Vabadussõda oli lõppenud Eesti võiduga.
Täna, 3. jaanuaril tuleb seega meenutada üliolulist tähist riigi ajaloos – vaherahupäeva. Kahekümnendate Eestis sündis rahva algatusena väärikas traditsioon pidada igal aastal 3. jaanuaril kell 10.30 – relvarahu kehtima hakkamise hetkel – vaikuseminut. Austamaks kõiki, kes võitlesid Vabadussõjas ning andsid seal oma elu või tervise Eesti vabaduse eest.

Kui võrrelda Eesti saatust paljude teiste Vene impeeriumi väikerahvastega, võib kindlalt väita, et ilma Vabadussõja võiduta oleksid eestlased rahvusena ning eesti keel tänaseks hääbunud. Just võit Vabadussõjas lõi võimalused Eesti riigi rahulikuks arenguks. Kinnistas meie mällu pildi astrid-lindgrenlikust helesinise taeva ning ererohelise pügatud muruga imekaunist, rikkast maast ja kaunilt riides naeratavatest inimestest.   
Just Vabadussõda näitas, et osava tegutsemise ja tugevate liitlastega suudab ka väiksem ja nõrgem pool võita ülekaalukat agressorit. Ega ma muidu Mosambiiki poleks nimetanud, kes selle kõik 1964–1974 omal moel läbi tegi.
Tallinna reaalkooli juures, Vabadussõtta tormanud koolipoiste mälestusmärgist möödudes lähevad sageli mõtted tänastele, kas või sealsamas teed ületavatele koolipoistele. Mõelda, mida nemad teeksid? Mida on nende vanemad neile oma eeskuju ja hoiakutega sisendanud, kool andnud ning ühiskond pakkunud?

Terve nahaga pääsenud poosetavatest eluperemeestest saavad kusagil lihtsalt põgenikud, kes päevade lõpuni mõnes suures vabrikus liinitöölistena peedikuubikuid purki panevad. Jääjatest saab aga raskusi trotsiv ülesehitajate põlvkond või sangarid, kes saavad pärandiks igavese au.
Nähes, mis toimub meie kiiretel maanteedel, libedatel tänavatel, pimedates trepikodades ja täiskustud kangialustes, ripub õhus suur küsimusmärk.
Miks on rahu ajal, mõnel enese ja teiste eluga riskival inimesel tekkinud veendumus, et sõja puhkedes tuleb iga hinna eest võitlusest ja riskist hoiduda? Põgeneda! Ta ju ei hooli tegelikult oma elust ega tervisest, hävitab end igast otsast. Mõista, miks on valmisolek vajaduse korral oma eluga riskida oluline, jääb temale kahjuks täiesti adumatuks. Seisatugem siis täna hetkeks. Mõelgem ka täna neile reaalkooli poistele ja nende isade-emade otsatule rõõmule, kelleni ilma interneti ja muu meediata jõudis vaevaga, aga õnnelikuks tegevalt teade Vabadussõja relvarahust. Rahul on võidu mekk, magus ning hea, aga teda ei tohi ilmaski laokile jätta!
Kui Coca-Cola kompanii hakkas looma oma tänaseks juba legendaarse kujuga pudelit, oli tootedisaineritele esitatud vaid üks tingimus. See pudel pidi olema äratuntavalt Coca-Cola pudel ka siis, kui ta on kildudeks purunenud.
Eesti on täna täpselt sama hästi disainitud. Mis tahes killuke Eestit ei ole kunagi millegi teisega segamini aetav. Seepärast maksab teda ka armastuse ja hoolega hoida. Vabadussõja relvarahu meenutada on väärikas ja lugupidav just meie endi suhtes. Täna kell 10.30 ja nõnda edaspidigi.