Andrus Kivirähk: Kunstiakadeemia ja kesklinn

Kunstiakadeemia kurb saatus näitab ilmekalt, millist otsustavat rolli võib maailma ajaloos mängida üksikisik. Kui poleks olnud Peeter Esimest, ei oleks rajatud Peterburi linna. Kui poleks olnud Ester Palmi, käiksid kunstiakadeemia krundil praegu juba ehitustööd.

Selles peitubki demokraatia erinevus diktatuurist. Ühiskonnas, mida valitseb autokraat, tehakse ajalugu ülevalpool. Nagu keiser käsib, nii ka sünnib. Mitte kellelgi ei olnud õigust kobiseda, kui Pariisi linnapea parun Haussmann laskis Napoleon Kolmanda päevil pool Prantsusmaa pealinna lammutada, et teha ruumi elegantsetele bulvaritele.

Demokraatias vastupidi on trumbid väikese inimese käes ja kärbes saab tunda end elevandina. Igaüks, kes on teinud tegemist näiteks korteriühistutega, teab, et alati leidub mõni kangekaelne vanamutt, kes põhimõtteliselt mitte millelegi alla ei kirjuta ja sel kombel kõik ühistu algatused nurjab. Sest pole kuidagi võimalik tülikat moori ignoreerida või teda kuradile saata, tal on omad põhiseaduslikud õigused! Kulub palju aega ja närvirakke, enne kui õnnestub sellisest inimokastraadist läbi murda!

Aga midagi pole parata, autokraatiasse me ju tagasi ka ei igatse. Sest ehkki me jäime 1980. aastate lõpul demokraatia taassünni tõttu ilma näiteks uuest ooperiteatrist, mis mõned aastad varem oleks lihtsalt valmis ehitatud, hoolimata mingist hõlmikpuust, pääsesime samal põhjusel ka fosforiidikaevandustest Virumaal. Nii ei jää meil muud üle kui kõiki eriarvamusi leplikult taluda, olgugi mõned neist äärmiselt väiklased ja rumalad.

Ministri kättemaks?

Häirivamad on muud asjaolud. Haridusminister näib ikka veel olevat kibestunud, et kunstiakadeemia ringkonnad suhtusid omal ajal üsna eitavalt tema imelisse vabadussambasse, ja vaatab nüüd mõnuga pealt, kuidas uue kõrgkoolihoone ehitus rappa jookseb. Küllap mõtleb ta umbes nii: minu risti üle te ilkusite ja irisesite, et pole küllalt hea, aga mina ajasin oma juraka siiski püsti. Teie maja seevastu võib ju olla küll arhitektuuripärl, kuid valmis te seda ikkagi ei saa! Igal juhul mina teid küll aitama ei hakka, sööge ise seda suppi, mille kokku keetsite.
Üldse kuuldub üllatavalt palju parastavaid hääli: noh, saite, mis tahtsite! Oma viga, poleks vaja olnud vana maja maha lõhkuda! Vaat kus laiad lehed – nemad tahavad ehitada kesklinna klaasist palee! Liiga suur tükk teie lõugade jaoks, kulla kunstnikud! Sest kas siis kesklinn on õige koht kunstiakadeemiale? Oh ei, kerige parem heaga kuhugi slummi või äärelinna, seal on teil hea küll.
Ausalt öeldes ajab selline suhtumine mind lihtsalt vihaseks. Sest huvitav küll, kui kunstiakadeemia koht ei ole kesklinnas, mille jaoks me seda kesklinna siis üldse hoiame? Kas kunstiakadeemia krundil peaks asuma järjekordne Viru keskus või Solaris? Nii et siis ainult kaubamajad sobivad kesklinna? Või hotellid? Mina arvan just vastupidi. Kesklinna täisehitamist ei saa jätta üksnes ärimeeste hooleks, kes panevad sinna püsti, mida tahavad. See on paik, mille ilmet tuleks kujundada just nimelt avalikke hooneid ehitades. Selliseid hooneid, mis oleksid ainulaadsed ja sümbolväärtusega, nagu kesklinnas paiknevad Estonia või Draamateater, muusikaakadeemia või kunstihoone. Ei tohi alandlikult äärelinnadesse tõmbuda ja askeldada kusagil Telliskivi tänaval, vastupidi – kesklinn kuulub meile, mitte turistidele ja kaubamajadele, ja me ei anna seda käest.
Aga nendele inimestele, kes ikkagi kangekaelselt nõuavad, et koligu kunstiakadeemia agulisse, soovitan ma: kolige ise! Kesklinn on lollidele ohtlik paik, võivad siin veel auto alla jääda.