Heili Sepp: ma ei solvunud president Ilvese avalduse peale
Mis iseloomujooni te inimestes kõige rohkem hindate?
Ausust ja oskust teistega arvestada. Ilma tarbeta ei ole vaja teisi inimesi alandada, ei pea ilma vajaduseta tegema teisele inimesele liiga. Huumorimeelt veel kindlasti ja teatavat empaatiavõimet, sest need on seotud meeskonnatöö oskusega. Julgust ja oskust ennast kehtestada, aga samas arvestades muidugi teiste inimestega. Kui inimesel ikka pole seda tsentraalset selgroogu, siis ei kulu muu kenadus ka millekski ära.
Nii et lähtute täiesti kristlikust põhimõttest: ära tee teisele kunagi seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks?
Kõige lihtsam on võib-olla tõesti niimoodi teha, et ära tee teistele seda, mida sa ise ei taha – juhul kui sa tead, mida teised tahavad. Tihtilugu on aga niimoodi, et inimesed tahavad erinevaid asju. Ja mõnikord see asi, mida sa ei taha, et sulle tehtaks – mõni inimene jälle tahab seda. Aga üldiselt teha teistele teadlikult halba või haiget – sellel pole mõtet.
Aga millised käitumisjooned teile inimeste juures üldse ei meeldi ja mida te vihkate?
Ma ei vihka midagi. Mulle ei meeldi nihverdamine. Üks asi, mis teeb mind alati jäigaks, on see, kui inimesed ei tee vahet enda ja teiste vara vahel, enda ja riigi vara vahel. Kolleegid teavad, et ma kohe ärritun selliste asjade peale.
Kes ei ärrituks!
No ei tea, see on vahest selline hall maa – just tööandja ja enda vara vaheline suhe: mida sa arvad, et sa võid tööandjalt nõuda, mida sa arvad, et sa võid pimesi võtta.
Milline käitumine ajab teid kahtlusaluste või süüdistatavate puhul kõige rohkem vihale?
Üldiselt eriti mitte miski, sest ma saan aru, et neil pole meeldiv olukord ja seetõttu inimesed alati ei näita end parimast küljest. Aga mulle ei meeldi familiaarsus. Teinekord kipuvad valgekraed arvama, et nemad pole need päris kurjategijad.
Mis te siis teete, kui mõni kuriteos kahtlustatav on pärast vahelejäämist teiega rõhutatult ja vastikult familiaarne?
Hoian distantsi. Ei suru kätt, kui mulle see sirutatakse.
Kui kahtlusalused-süüdistatavad hakkavad avalikult vastu, süüdistavad või naeruvääristavad prokuröri ja uurijaid, kas see tekitab soovi neid karmimalt kohelda?
Minus küll ei tekita.
Miks mitte? See on ju nii loomulik inimlik reaktsioon.
Võib-olla on asi selles, et mul on peas juba tunne olemas, kui karmi kohtlemist mingi tegu väärib. Ma ei näe põhjust, miks peaks tema mingi lisategu seda mõjutama. Emotsioonid ei ole esmane asi, millest ma oma töös juhindun. Ma arvestan nendega, aga see ei määra minu käitumist.
Tuleb välja, et prokurörid on siis tõelised õilishinged!
Ma ei tahtnud väljenduda kui mingi õilishing. Mõni võib mind pidada empaatiavaeseks, mida ma ka pole. Kindlasti on prokuröre, kes töötavad rohkem emotsioonide pinnal. Prokuröride töö on ju tihti emotsionaalne, eriti kohtuskäimine.
Ütlesite, et kui te hakkate mingit kriminaalasja ajama, siis teate oma peas juba kohe alguses, millist karistust tegu väärib. Teil on juba nii vara selge, kui palju aastaid te kohtus kavatsete küsida?
Ausalt öeldes on minu jaoks karistuse suurus teisejärguline asi. Ja see on kindlasti nii väga paljudel prokuröridel. Karistused on ju üsna palju juba seaduses ette nähtud. Sa võid peas arvestada, kas tuleb kokku tingimisi või reaalne karistus, aga täpselt karistust vaevalt keegi ette valmis mõtleb. Olulisem on see, kas inimene läheb süüdi või õigeks.
Kas korruptsioonil ja korruptsioonil on vahet? Kas on olemas väike korruptsioon ja suur korruptsioon?
Mina parema meelega ei näeks seal vahet. Lugesin just hiljuti üle justiitsministeeriumi eelmise aasta analüüsi korruptsioonist Eestis ja sealt nähtus ka, et inimeste hinnangul ei ole vahet, kui suurte summadega on tegu. Eetilises mõttes ka ei tohiks olla mitte mingit vahet korruptsioonil.
Kuidas tavalisele lehelugejale lihtsate sõnadega ära seletada, mis on mõjuvõimuga kauplemine ja mis eristab seda tavalisest altkäemaksu andmisest?
Altkäemaksu võtja peaks ise olema see ametiisik, kes raha eest mingi halva teo toime paneb või jätab midagi tegemata. Mõjuvõimuga kaupleja ei pea ise olema ametiisik. See pole üldse oluline, kust tema mõjuvõim tuleb. Altkäemaksu puhul teeb selle ebaseadusliku teo, mida raha eest tehakse, altkäemaksu võtja ise, aga mõjuvõimuga kaupleja lubab mõjutada kedagi teist, et tema teeks mingi teo.
Kuidas defineeritakse ikkagi mõjuvõimuga kaupleja mõju? Avalikkuse tähelepanu all oleva 600 euro juhtumi puhul viitas Keskerakonna armastatud esimees, et no kuulge, mis mõjuvõimuga kauplejad on Toobal ja Tuiksoo, sest neil ei ole ju mingit mõju! Iseenesest mõnitav suhtumine Savisaare poolt oma alluvatesse, aga see selleks…
Selles osas ei olegi meie kohtupraktika väga lai. (Mõjuvõimuga kauplemise süüdistusega on Eestis seni kohtu alla antud väheseid: näiteks pankrotihaldur Veli Kraavi, Tallinna Pirita linnaosa halduskogu endine esimees Mati Eliste, sotsiaalministeeriumi endine nõunik Anders Tsahkna, aga ükski kohtuasi pole oma lõpplahendit saanud – J. P.) Kui heita pilk karistusseadustiku kommentaaridesse või eelnõu seletuskirja, millega seadustik kunagi vastu võeti, siis ega sealt ka suurt midagi ei leia. See mõjuvõimu kasutamine peab olema ebaseaduslik. Seega tuleb välja otsida teatud seadusepügalad, mida mõjuvõimuga kaupleja on kauplemise käigus rikkunud. Ma ei saagi siin anda mingit kuldreeglit.
Miks Raudse ja Stelmachiga seotud elamislubade skandaal polnud prokuratuuri arvates mõjuvõimuga kauplemine – kuigi riigikohtu endine esimees Rait Maruste nägi kauplemise tunnuseid –, aga Toobali-Tuiksoo juhtum on?
Ma ei hakka kummagi juhtumi juriidikasse minema. Me tõepoolest oleme seda elamislubade juhtumit analüüsinud, aga sealt ei tule kuriteo koosseisu välja selle info põhjal, mis mina olen näinud. Kui riigikogus loodav erikomisjon jõuab seisukohale, et seal on mingid kuriteo tunnused ja tuleks alustada kriminaalmenetlust, siis loomulikult seda tuleb teha.
Rääkisin ühe riigifirma juhiga mõjuvõimuga kauplemisest. Ta ütles: ma ei julge enam läbirääkimisigi pidada ja tingimusi paremaks kaubelda, sest ei tea, kes tegelikult minu vastas istub ja kas ta provotseerib või mitte. Mine ja tõesta hiljem, et sind provotseeriti! Ja kuna pole ka täpselt teada, mida prokuratuur mõjuvõimuga kauplemise all silmas peab, siis see tekitab ka ettevaatust, et ega ma äkki nüüd ei riku midagi…
Kindlasti võib see teatud ebakindlust tekitada. Pigem tuleb seal tunnetada, kas sa rikud mingit seadust või mitte. Kui inimesel on kahtlus, kas tema tegu on kuritegelik, siis tasub seda küsida oma advokaadilt või kui viimane häda on käes, ka õiguskaitseorganitelt.
Minu hinnangul on 600 euro juhtumis – selles, kuidas seda on avalikkusele esitletud – rohkem kannatanud prokuratuuri maine kui Keskerakonna maine. Seejuures ma ei tea muidugi kaugeltki kõiki uurimise üksikasju ja kindlasti ka Keskerakond spinnib väga osavalt. Aga selline on minu mulje ja mulje loeb. Vaielge vastu!
Ma olen nõus, et mulje teinekord loeb. Ma ei tahaks hakata siin poliitilisi hinnanguid andma… Aga ütleme nii, et mõnel hetkel tundub, et meil on olnud sel mööduval nädalal raske, aga mõnikord, kui loen Keskerakonna avaldusi, siis mul ei ole seda tunnet!
Aga möönate, et midagi oleks prokuratuur võinud selle juhtumi avalikustamise puhul teistmoodi teha?
Loomulikult, kui me elaksime ja töötaksime ainult meediasuhtlusele allutatud reeglitega maailmas ja saaksime luua ideaalset meediastrateegiat, siis me ei oleks niimoodi teinud. Kahjuks pole sellel olukorral ainult meediasuhtluse aspekt. Sellel on rida muid aspekte, mida peame arvestame meie, aga ei pea arvestama Keskerakond, ei pea arvestama kahtlustatavad. Me ei saa rikkuda seadust. Sisuliselt peame meie kaaluma mitmeid põhiseaduslikke õigusi.
Mis takistas teid juba eelmisel reedel, pärast esimesi läbiotsimisi ütlemast: soovime esmaspäeval kahtlusalustena üle kuulata Tuiksoo ja Toobali? Prokuratuuri pihta oleks olnud poole vähem süüdistusi.
Esiteks nende kahtlustatavate enda huvid.
Aga ülejäänud keskfraktsiooni liikmete huvid, kes automaatselt sattusid ka esimese pressiteate järel kahtlustatavate hulka?
Meie hindasime nende eelandmete pinnal, mis meil olid. Ma olen jah pärast meediast kuulnud, et teiste isikute huvid olid samuti kahjustatud. Aga meie poole ei pöördunud neist keegi! Menetlusandmeid võib avaldada iseenesest ka keegi menetlusväline isik, aga siis tuleb meilt luba küsida. Võib-olla kui meiega oleks seda arutatud, kui meie tähelepanu oleks sellele juhitud, siis me oleks seda ka teinud. Me ei pruugi üldse keelduda, kui need on ratsionaalsed argumendid.
Loomulikult on selle meedialahingu puhul asju, mille me peame lihtsalt alla neelama. Meie ülesanne pole meedialahingut võita, see on lihtsalt üks paratamatus, mille me peame läbima. Meie eesmärk on suunatud tõendusmaterjali kogumisele ja hiljem selle teabe menetluses rakendamisele. Mul on väga kahju, kui mingid meie poolt meedias avaldatud faktid või avaldamata jäänud faktid ei tee meil meedias esinemist mugavaks. Peame lähtuma sellest, et kunagi hiljem ei saaks kohus öelda, et me oleme juba varem menetluse käigus teatud toimingutega kahtlustatavate kaitseõigust oluliselt rikkunud. See on süütuse presumptsiooni teema. Liigne info jagamine uurimise käigus võib viia meie süüdistamiseni selles, et me oleme kohut juba ette mõjutanud. Ma olen väga hea meelega vaadanud meie meediasuhtlust praegu. Mis siis, et mul ei ole praegu mugav, aga see-eest ma ei ole vähemalt seni kordagi kohanud seda, mida varasematel aastatel on korduvalt prokuratuurile ette heidetud: et prokuratuur peab juba menetluse algusfaasis oma sõja meediatandril ära.
Mis tundega te lugesite teisipäeval president Ilvese kriitilist avaldust, et prokuratuur räägib Toobali-Tuiksoo juhtumist liiga vähe? See pole ju tavaline, et president kommenteerib pooleli kriminaalasja.
Ei ole küll tavaline jah. Ma ei ütle, mis tundega.
Olite äkki solvunud?
Ei, solvunud ma küll ei olnud.
Äkki siis lihtsalt pahane, et president ei saa aru, kuidas kriminaalasju uuritakse? Või pahane tema nõunike peale, et nad ei ole seletanud presidendile tähtsaid asjaolusid?
Ei ole nõunike peale, ma arvan, et nad kindlasti seletasid presidendile. Aga… Ma jätan selle tunde väljendamata.
Miks ei lastud Toobalil ja Tuiksool edasi tegutseda ja siis rammusamat saaki korjata? Tsiteerin prokuratuuri pressiteadet esmaspäevast: „… kui ka plaanisid tulevikus mõjutada teiste projektide finantseerimisotsuste vastuvõtjaid.”
Kuskilt tuleb menetluslikult piir ette tõmmata. Meil olid selleks omad menetlustaktikalised põhjused. See on selliste kuritegude puhul alati oluline küsimus, kui palju sa lased sündida kuritegu. Seekord me tõmbasime piiri sinna.
Te olete öelnud: etteheidetud tegevus on juba praegu laiem kui 600 eurot! Kas te saate ise ka aru, et keegi ei usu seda? Et see paistab lihtsalt õigustusena: ei-ei, meil on ikka suurem asi? Mis takistab teid ütlemast, kui suurtest summadest käib jutt, sest sel juhul usaldaks avalikkus teid ju palju rohkem?
Meil on praegu tõendite kogumise faas. Meil on veel isikuid üle kuulata, asjaolusid kontrollida. Kõik, mis me avalikkusele ütleme, jõuab potentsiaalsete tunnistajateni, inimesed hakkavad asju kokku leppima, nad hakkavad asju välja mõtlema: mis pabereid ära peita, mida juurde teha.
Kes ta on?
Heili Sepp
Saab tänavu 37-aastaseks.
Hariduskäik:
1982–1993
Elva keskkool (kuldmedal)
1993–1997
Tartu ülikooli õigusteaduskond
Teenistuskäik:
1998–2000
Tallinna prokuratuuri abiprokurör/prokurör
2000–2002
Tartu prokuratuuri prokurör
2002–2003
riigiprokuratuuri välissuhete nõunik-prokurör
2003–2005
riigiprokuratuuri riigiprokurör
2005–2008
Lõuna ringkonnaprokuratuuri juhtivprokurör
2008–2009
justiitsministeeriumi karistusõiguse ja menetluse talituse juhataja
2009–2011
justiitsministeeriumi asekantsler
2011–…
riigiprokuratuuri juhtiv riigi-prokurör
