JUHTKIRI: Kultuur kui kärbse pinin
Kui mõelda inimesele – siis iseenda suureks mõtlemine on meile ju olemuslik. Füüsiliselt võime me ju olla umbes vaid 80 kilogrammi konte, lihaseid ja verd – kuid haardeulatus on meil laiem. Ookeanipõhjast Kuuni, elementaarosakesest galaktikateni, inimesest inimeseni.
Selge on see, et meie füüsilised piirid on paratamatus, millega tuleb leppida. Neid ei venita ka suurima soovmõtlemise juures. Siis tuleb appi jakobhurdalik üleskutse kasvatada enda vaimu, seda nähtamatut substantsi, mis toitub eelkõige kultuurist kõige laiemas mõttes.
Ja võib-olla ei peagi alati olema suurim, valjuhäälseim, silmapaistvaim. On olukordi ja mõtteviise, kus väiksusest sellest saab eelis. Väikesed detailid - need, mida tihti tähelegi ei panda - võivad osutuda teatud hetkel kõnekaks, mingis mõttes isegi suureks. Kärbse pinin võib ajada närvi, lusikatäis soola rikkuda kohvi, üks mees ajada suure laeva karidele. Või siis linnulaul paitada kõrva, lusikatäis mett anda maitse, üks poiss päästa oma sõbra
Eesti Kunstiakadeemia erialad on väikesed (keskmine riiklik koolitustellimus on ca 6,5 kohta erialale), suurel pildil on need kõik ju marginaalid. Kuid ometi võib nii mõnegi selle väikese mõju olla märksa laiem.
EKA moedisainil on iga aastaselt umbes 5 riikliku tellimusega kohta, kuid nende väheste lõpetajate mõju on ju määratult laiem. Usun, et pea igal eestlasel on kodus vähemalt mõni nende lõpetajate disainitud riideese (jutt ei käi vaid tuntud märgitoodetest – absoluutselt iga eseme taga on tegelikult disainer, olgu see siis soetatud kasvõi supermarketist või second-handist).
Tõenäoliselt on väljastpoolt keeruline mõista, et kunstnikuks, disaineriks, arhitektiks ja ka muusikuks on võimalik saada vaid individuaalõpet pakkudes. Ülekanded on vahetud, inimeselt inimesele, meistrilt sellile, õpetajalt õpilasele. Muidugi ei ole see majanduslikult kuigi rentaabel – on ju erialasid, mida on võimalik õpetada sajapealistes auditooriumides, kus ainsaks töövahendiks vaid läptop.
Kuid disaineritel-kunstnikel on vaja töökodasid, muusikutel ruume harjutamiseks. Sinna kõrvale meistreid ja õpetajaid, kes oleks olemas tihti vaid ÜHE inimese jaoks. Pole vist vaja lisada, et see on kohutavalt kallis ja kohmakas süsteem.
Kui vaadata vaid majandusliku kasu vaatenurgast, siis oleks rentaabel kaotada ära kõik need väikesed niššierialad ning muuta haridus tootmisüksusteks, mil võimalikult kõrge kasutegur. Keskenduda vaid suurtele, väikesed võiks end harida ka väljaspool – suuremates hariduskeskkondades. Tundub, et vaikselt hiiliv ideoloogia, mis tahab liita väikesed suurteks on sellise mõtlemise käegakatsutavaim vili.
Tahaks väga loota, et suureks saamise ihas ei kaotataks ära väikest. Keegi ei tee märkamagi kui ta on reelt lumme kukkunud, saan sõidab ikka hooga edasi. Kimbatus võib tekkida alles siis kui selgub et reel on raud puru ja sepp, kes seda oleks osanud parandada on kadunud.
Kuid nüüd veel täiesti teise nurga alt strateegiliselt mõeldes – kui on tahtmine end kultuurina suureks mõelda, siis võib väike osutuda palju tõhusamaks kui suur. Tihti on suudab just nö niššieriala end rahvusvahelisel pildil nähtavaks teha, sest seal on trügimist vähem ja tipud selgemini näha. Võrdlust spordiga kasutades – tõenäolisem on, et meie sportlased toovad kulla koju kettaheites või kümnevõistluses kui 100 meetri jooksus või jalgpallis.
Tänane keeruline aeg armastab optimeerimist, silmnähtava kasu nimel nivelleerimist ja võimalikult odavaid lahendusi. Isegi kui sellise optimeerimise kasu võib tunduda suur ajahetkes, siis perspektiivis võib sel olla äraspidine efekt. Optimeerimiste käigus lumme heidetu on kadunud. Kord läbi lõigatu ei võta juba nii lihtsalt jalgu alla. Võrdlus suletavate maakoolidega ei ole küll päris üksüheselt seoseline, kuid mõtlemise suunda see kindlasti näitab.
Optimeerijad on optimistid, kuidas teisiti saakski. Kuid sel optimismil (lad optima – parim, väga hea) on enamasti vaid üks mõõdik, mis oskab lugeda numbreid. Kuid kultuur ei taha mahtuda kaalule, pigista kuidas tahad. Maali mõju ei saa mõõta kilomeetrites ja disaini tõhusust kilogrammides. Nii võib tunduda, et tegu on vaid tüki lõuendi või plastikuga. Kuigi näiteks kokkuhoiu tänu Veiko Liisi disainitud kilepiima hoidjale võiks isegi numbrites välja arvutada.
Võib tunduda suurushullustuses macho-ühiskonnas utopistlik ja naiivne, kuid ehk prooviks ka majanduslikus mõtlemises nihutada väärtuste skaalat. Arvestades olukorraga, kus on selge, et lõputu ühesuunaline kasv ei ole enam võimalik. Ma ei julge öelda, mis teeks inimkonda õnnelikuks, kuid ma tean, mis teeb õnnelikuks mind ja minu sõpru. Budistlik majandusmudel pakub, et seni kummardatud bigger is better ja more is more asemel võiks selleks olla small is beautiful and less is more.
