03.02.2012, 03:00
Külm utoopia made in hell
Külma sõja veteranide näitus Tallinna Kunstihoones ei veena maksumaksjat tänapäeva kunsti vajalikkuses.
FOTO:
Alguses oli löök vastu pead. Või pikemalt: alguses sai Beuys löögi vastu pead. Või veel pikemalt: kunagi elas Saksamaal üks kunstiandeline noormees nimega Joseph Beuys, kes sattus sõja ajal Luftwaffesse, tulistati 1944. aastal Krimmi kohal alla, vaakus mõnda aega surma piiril, tuli eluga välja ning asus 1950-ndatel tegema kunsti, mis põhines tema sõja-aastate kogemusel. Beuys ütles „jeder Mensch ist ein Künstler” (iga inimene on kunstnik); ta sõnastas „sotsiaalse kunsti” programmi. Põhiline on idee, teostus teisene. Beuys pätsis oma taieseid kokku vildist ja rasvast, lõpuks kõiksugu prügist, ta vilistas esteetikale. Seda ei saa talle pahaks panna. Lõppeks oli mees peast põrunud sõjainvaliid (üldse sai ta sõja ajal kokku viis korda haavata); ja kui Adorno ütles, et Auschwitzi järel on poeesia kirjutamine barbaarsus, siis küllap võis mõni tema kaasaegne öelda, et niisamuti pole pärast Stalingradi enam kunst võimalik. Vähemalt vanade vahenditega. Esimese maailmasõja paines loonud Otto Dixist tuli edasi minna. Beuys läks. Ja nii veenvalt, et tema eeskujul hakkas „boiseeruma” mingi osa (avangardiks nimetatu) lääne kunstist. Nähtus nimega Fluxus, installatsioonid, performance, purkisittumine…, kõik see kontseptualism – see on viidav Beuysini. Loomulikult kandus see ka Ida-Euroopasse. Arenguabi saabus kunstiajakirjade vahendusel. Ent pole tähtis, kuidas ideed tulevad. Tähtis on, mis suunast. Läänest itta mõistagi.