Absoluutne arhitekt

Villem Tomistet on mitmel põhjusel võimatu ignoreerida. Tema pikk, vibalik ja alati stiilne kuju tundub moodustavat orgaanilise osa Tallinna südalinna tukslemisest. Kuid lähemale pugedes tundub, et seespool pöörlevad pöörase hooga hammasrattad ja aurumasinad, mis lubavad tal aega ja ruumi ignoreerides esineda korraga mitmel rindel.

Möödunud sajandi viimasel kümnendil osales ta näiteks popis poistebändis Must Q ja veetis pea neli aastat ajalehe Post valvetoimetajana. Nüüdseks on ta oma pikksilma suunanud kindlalt arhitektuuriteemadele – nii arhitekti, kirjutaja, kuraatori kui ka organisaatorina. Möödunud suvel surnuist (arhitektuuritriennaalist) ellu kutsutud ja täiesti värske jume saanud Tallinna arhitektuuribiennaal (TAB) on tõenäoliselt üks säravamaid saavutusi, millesse Tomiste on oma energialaenguid suunanud. Kangelane ise nendib tagasi vaadates üsna lihtsalt: „TAB oli väga lõbus, nagu arhitektuur ning sellest rääkimine olla võiksidki.” Kolleegid kiidavad, et TAB tõi fookusesse eksperimentaalse arhitektuuri – seda nii loengute, näituste kui ka visioonivõistluse kujul. Tomiste püüab seejuures mind üsna ebaõnnestunult veenda, et on tegelikult laisk. Oma arust ei liiguta ta end kuigi palju ja nimetab ühe üsna šiki patu: talle meeldib tundide viisi kohvikus istuda.