Lapsi on hästi palju registreerunud, see arv on üle kahesaja. Sel aastal on meil katsed kahel päeval, komplekteeritakse ainult üks klass.

Rohkem kui kahesaja lapse seast valitakse välja üks klassitäis?

Jah. 24 last peaks see suurus olema.

Miks nad just teie kooli tulevad?

Iga vanem soovib oma lapsele parimat. Siin on oma ajaloo ja traditsiooniga kool. Inglise keele osatähtsus, mida siin saab süvendatult, on muidugi maailmas kasvanud. Aga võib-olla on ka kujundatud arusaama, et tingimata tuleks katsele tulla, ja ehk ka ajakirjandus on mingil määral selles suunas survestanud. Samas ma ei usu, et teised Eesti koolid on oluliselt nõrgemad. Igal pool on kindlasti väga tublid lapsed ja õpetajad. Ma isiklikult ei arva, et peaks lapse tingimata panema kesklinna kooli. Jah, edasi õppima mineku osas on tulemused väga head. Aga ega see ei tähenda, et kui sa ei õpi 21. koolis, et siis sa ei saaks kõrgkooli.

Kuidas see katse välja näeb? Kui suurtes rühmades?

Minu aja jooksul oleme me seda teinud erinevalt. Mõne aasta eest saime iga lapsega teha individuaalset tööd, laps istus minu kõrval, lugesime ja jutustasime koos, aga praegu püüame lapsega individuaalselt vestelda, kuid on ka kindlasti grupitöö. Rühmas on kaheksa-üheksa last. Kuna meil on palju õpetajaid, siis see tähendab ühele õpetajale päevas paari rühma. Seepärast ongi katsed kahel päeval. Inglise keele õpetajad vestlevad veel lisaks lastega ja teevad nendega rühmatööd.

Mis, kas peab juba inglise keelt oskama?

Ei, nad kindlasti ei pea inglise keeles rääkima. Vaadatakse, kuidas on hääldus, teatud mäluülesanded, loogikaülesanded. Ei eeldata kindlasti, et laps oskaks inglise keelt.

Tuleb siis selliseid lapsi, kelle puhul on näha, et inglise keelega on juba trenni tehtud?

Juba lasteaias toimuvad ju inglise keele tunnid, aga lapsed on väga erinevad. Meie kooli tuleb ka välismaal elanud-õppinud lapsi, rahvusvahelisest koolist. Nende teadmised on kindlasti suuremad.
Milline see katse siis ikkagi välja näeb? Mida te tahate teada?
Me lähtume alushariduse õppekavast, ei küsi mingeid üleloomulikke asju ega eelda, et laps vastaks keerulistele küsimustele. Teeme tööd tekstiga, mis on trükitähtedes ja mida laps loeb, mille kohta ta oma sõnavara piires teeb järeldusi, vastab küsimustele. Meie soov on ka, et ta saaks aru sellest, mida ta loeb. On ka kirjalik osa. Kui teksti läbi töötame, lahendame lastepäraseid ülesandeid teksti mõistmise kohta.

See eeldus teil on, et kui laps saabub katsetele, siis ta oskab ikkagi lugeda-kirjutada?

Eeldus on, et ta loeb ja oskab lihtsamaid lauseid kirjutada. Ja kümne piires arvutada.

Kas lapsed peavad neil katsete ka joonistama?

(Õpetaja naerab salapäraselt.) Võib-olla tõesti!

Hobust?

Ei, vaevalt et keegi vaatab, kui hästi laps on hobuse joonistanud…

Päikest?

(Naerab.) No näiteks! See võib olla mingi ülesande mingi osa, kus kindlasti ei eeldata, et ta seda perfektselt teeks.

Midagi ühiskondlikku ka aeg-ajalt küsite?

Pigem ikka seda, mis last ümbritseb. Me küll ei eelda, et ta teaks peaministri nime või nimetaks olümpiavõitjaid.

Kõik see kõlab väga lihtsalt, aga kuidas te sel juhul sellest massist kõige tugevamad välja sõelute?

Ega see polegi kerge, kuid õpetaja on võimalikult objektiivne ja annab endast parima. Samas on ülesandeid, mille tulemus on must valgel näha – loogika-, mõtlemis-, nuputamis- ja tähelepanuülesanded. Kui laps ei osutu hiljem nimekirjas olevaks, ei tähenda, et ta poleks tubli ja võimekas. Lapse võimed võivad avalduda hiljem ja tema edukus õpingutes ei jää aastate pärast maha teistest omaealistest. Siin ongi üks vastustest, mis ehk võiks vanemat lohutada.

Tähelepanu ongi ju kriitiline teema. Ehk on laps hajevil ja saab ülesandest hoopis valesti aru, mitte et ta oleks rumalam?

Ma arvan, et päris nii ei ole juhtunud, et mõni laps ei oleks ülesandest üldse aru saanud. Iseasi, kui ta lugemisoskus on kesine, siis ta võib küll hätta jääda. Siin peakski vanem kriitiliselt hindama lapse oskusi ja võimeid sellel ajahetkel. Lapsed arenevadki erinevalt, aasta pärast võib ta olla väga hea lugeja, aga lihtsalt täna ei ole ta veel selleks küps. Kui on soov panna laps klassi, kus midagi süvendatult õpetatakse, siis nad üldiselt on tublimad, ärksamad ja kiiremad. Targem on mitte tulla lapsega katsetele ja tekitada talle stressi, kui laps ei loe veel, vaid alles veerib. Pole päris nii, et kui laps reedel ei loe, siis kui ta laupäeval õpetajat näeb, hakkab järsku lugema.

Kas teile tuleb siia katsetele ka selliseid lapsi, kes ei oskagi lugeda?

Jah, siis püüad last lohutada. Ega lapsed pole rumalad, nad ju näevad, mis teised ümber teevad. Kui ta ise seda samal hetkel teha ei suuda, siis ta muutub õnnetuks. Tahaks ju ka!

Palju seda juhtub?

Väga vähe. On ka pelglikke lapsi, kes võõras keskkonnas lihtsalt ehmatavad. Kuid me oleme lubanud ka emadel ruumis viibida, meil on klassiukse juures klaasaknad, kust saab ka vaadata. Kuigi see ei ole emal hea mõte seal juures seista. Ei, kindlasti ei tasu seda teha. Soovides last julgustada ta juhib lihtsalt tema tähelepanu mujale. Katsete päeval muidugi seda ei juhtu, et mõni lapsevanem oma innukusega häirima hakkaks.

Olete ka kuulnud, kuidas reageeritakse, kui laps teie kooli sisse ei saa?

Sellel lapsel, kes meie kooli sisse ei saa, ei jää kooli minemata. Laps läheb siis teise kooli.

Aga kas laps pole õnnetu, sest peale vaadates meeldis talle just see kool?

See on nüüd küll lapsevanema töö, mis tuleb ära teha. Meie juurest lahkudes laps kindlasti ei tea tulemust. Ma kindlasti ei juhi tähelepanu lapse veale. Ma ei ütle talle: sa tegid viis viga, vaid igal juhul julgustan, et ta ikkagi tuli ja püüdis. Lapsevanemale me ka veel sellel päeval tagasidet ei anna – loomulikult selga ei keera, aga ma ei suuda nii kiiresti tagasisidet anda, sest ma ei kontrolli kõiki kirjalikke töid kohe. Kodulehel on punktide haaval välja toodud, kuidas mingis valdkonnas läks.

Parandustega paber on võimalik välja nõuda ja järgmisteks katseteks järeldusi teha?

Jah. Kuigi ma ei propageeriks, et peaks kogu aeg laskma lastel mingeid pabereid täita. Igal vanemal peaks ju olema mõttes ka mingi teine variant, mitte nii, et ainult 21. kool. Seda otsust ei tohiks ka kindlasti lapse kaela veeretada. Otsuseid peab selles vanuses ikkagi tegema vanem.

Ega teile pole silma hakanud lapsevanemate ülepunnitamist? Spordivõistlustel olen näinud, et mõnikord karjuvad vanemad ergutuseks nii vihaselt, et hirm tuleb peale. Nad tahaksid vist, et laps end ribadeks jookseks.

Spordivõistlustel, olen ma kuulnud, võib kähmluseks minna küll. Ma siin ei näe seda. Ega me saa ka hakata lapsevanemaid õpetama.

Kas see aeg – ligikaudu kaks tundi – on piisav selleks, et lapse tasemest aru saada?

Raske küsimus. Me püüame olla võimalikult objektiivsed ja teha parimat.

Kas teinekord ei teki tunnet, et hetk oli liiga üürike otsuse langetamiseks ja te ei näinud ikkagi puhkevat talenti?

Ka nii võib juhtuda, me oleme kõik inimesed. Aga pole ju nii, et selle lapse elu oleks seetõttu rikutud või et temaga juhtuks midagi nii hirmsat, et ta enam ei õpigi. Tihti avalduvadki võimed hiljem.

Rumal küsimus: kas see, kui vanemad jätavad parema mulje, aitab kuidagi lapse sissesaamisele kaasa?

Õnneks või kahjuks ma ei puutu vanematega õieti kokku. Korraks ma näen neid, aga selle põhjal ei saa mingeid järeldusi teha. Ei, meil pole ka vanemate vestlusvooru, ma ei tea isegi laste nimesid, enne kui nad on minu klassis.

Mida peaks last koolikatseteks ette valmistades silmas pidama?

Ma arvan, et see ei vajagi mingit erilist ettevalmistust, kui laps kasvab üles normaalses hoolivas peres ja areneb. Ma ei usu, et oleks vaja mingit erilist treeningut. Kõige tähtsam on see, et vanemal oleks lapse jaoks aega. Kui tal on aega, siis küll jätkub ka võimalusi kõikvõimalikeks arendavateks tegevusteks, kas või vestluseks oma lapsega.

On teil ka mõnikord tekkinud mulje, et üks laps pole kuidagi nutikam kui teine, aga ta lihtsalt on dresseeritud midagi tegema?

(Mõtlikult.) Kui palju elus määrab töökus ja kui palju andekus? Kui andega inimesel puudub tahtejõud, ei jõua ta kuhugi. Me ei saa kuidagi taunida, kui lapsevanem tegeleb oma lapse arendamisega. Sellega ei tohi küll üle pingutada.

Siin on eliitkool. Kui palju te olete näinud tõelisi lapsgeeniusi? Ja kas neist on saanud pärisgeeniused?

Kes on lapsgeeniused?

Kelle puhul te näete, et huvi, võimed ja ka teadmised on sellise ea kohta silmapaistvad?

Meil on olnud väga musikaalseid lapsi, meil on ju muusikaklass. On selliseid, kes paistavad väiksest peast matemaatiliste võimetega silma ja on võimekad ka hiljem. Aga ma ei oska seda geeniuse näidet tuua.

Kas esimese klassi koolikatsed on head või halvad? Mida teie isiklikult arvate?

Igal asjal omad head ja vead. Ma ei saa öelda, et see oleks ainuõige valik, aga ma ei kujuta ette ka, mis on teine võimalus. See, kes esimesena registreerub? Võtab õhtul järjekorda?

Kas see, kui esimese klassi konkurss ületab mitmete ülikoolierialade konkursi, on normaalne?

Isiklikult arvan, et ei ole. Aga ma kindlasti ei seisa uksele ega ütle, et ärge tulge siia. See siin on minu töö. Võib-olla oleks parem teha katsed pärast algkooli, kui võimed on rohkem avaldunud.

Räägime ka muudest kooliteemadest. Kas teie arvates on õpetajaamet hinnatud?

(Mõtleb pikalt.) Mulle viimasel ajal tundub, et mitte eriti, kuigi see on väga kuum teema praegu, lõpuaktustel ja 1. septembril. Ma ei mõtle nii pingsalt, et kui hinnatud see töö on. Aga mul ei ole tühja tunnet – ma teen midagi asjalikku ja tunnen rõõmu sellest, mis ma teen. Ei ole väga palju elukutseid, kus saad nii palju positiivset tagasisidet. Näiteks selline lihtne asi, et ma teen tunnikontrolli ja kolmveerand lastest on viie saanud.

Tegite liiga kerged küsimused?

Lapsel peab olema ka eduelamus! Ja ma ei ole oma klassis kuulnud, et nad ei tahaks kooli tulla ja siin õppida. Võib-olla tahaksid nad küll rohkem individuaalset lähenemist, milleks mul ei ole aega. Mul on klassis 31 õpilast.

Kui palju on lapsed tänapäeval muutunud?

Nad on avarama pilguga, julgemad, enesekindlamad. See muudab õpetamise huvitavamaks, aga mingil määral ka raskemaks. Minu kooliajal… Me olime arglikumad, distsiplineeritumad. Praegune laps on rahutum, tahaks ka rohkem silma paista.

Teie kooli aknast paistab haridustöötajate liidu kontor. Nemad õhutavad õpetajaid streikima ja märtsis on oodata koguni kolmepäevast tööseisakut. Kas ka teie oleksite valmis streikima?

Jah, ma osalen streigis. Ma usun, et tänase seisuga on enamik Eesti õpetajaid lihtsalt pandud sellesse seisu. Kindlasti muutuks meie haridus paremaks, kui õpetajakohale oleks konkurss. Praegu jäävad õpetajate kohad täitmata. Meilgi on olnud pingelisi aegu, et leida reaalainete õpetajaid või inglise keele õpetajaid. 

Kas õpetajate palk pole siis väärikas?

Tegelikult sellest isegi ei tasuks rääkida. See pole üldse väärikas. Ma täiesti leian, et see on õpetajate alandamine. Ega me ka kuigi sageli kohta, et õpetajad ajakirjanduses välja astuks. Võib-olla on õpetaja nii üle koormatud, et tal ei tekigi aega protestida? Aga kuidas ma ütlen lastele, et te ei saa homme oma töid kätte, sest õpetaja tööaega sai läbi? Ma ei parandagi teie töid? See ei ole normaalne olukord. Minul on lihtsam seis, mu lapsed on juba suured, aga ma ei kujuta ette, kuidas noor õpetaja hakkama saab. Või siis peab lootma kellelegi teisele.

Rikka mehe naine olema?

Jaa! Ma teen ka seda tööd ainult tänu sellele, et mul on selline pere, nagu on, kes on mind toetanud. Ma ei kujutagi ette, kui oleks kuidagi teistmoodi. Ainult õpetaja palgaga hakkama saada oleks üsnagi keeruline.

Maainimesed on kuuldavasti õpetajate hea elu peale juba kadedad.
Aga siis see noor inimene võikski pingutada ja minna selle „hea elu peale”! Tegelikult see vist ikkagi ei käi päris nii.

Miks pole õpetajate palga teema kunagi kuhugi jõudnud?

Nii kaua kui ma olen töötanud, olen alati kuulnud õpetajate palga juttu. Saan aru ka teiste inimeste pahameelest, kes seda juttu kuulevad, et kaua võib seda palka neil tõsta. Sellest räägitaksegi väga palju, aga tegudeni ei ole ju jõutud. Õpetaja palk ei ole vabariigi keskmisel tasemel. Ehk need õpetajad ongi keskmisest eetilisemad – ei sobi endale midagi nõuda.


ELULOOLIST

Maire Kinkar
õpetaja

Sündinud 8. juunil 1959

1977 lõpetas Tallinna 21. keskkooli.

1985 lõpetas Tallinna ülikooli (tollal Tallinna pedagoogilise instituudi) algklasside õpetaja eriala.

1985–… Tallinna 21. kooli algklasside õpetaja

Abielus, kaks poega

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid