Niisugust palka, mida makstakse Euroopa pailapse Eesti haritlaskonna valdavale enamikule, pole ühelgi Põhjamaal. Ka koristaja saab kolmandiku võrra rohkem. Kui ülikooli lektor saab kuus kätte 560 eurot, ei tahaks uskuda, et tegu on üksnes ühiskonna väheste võimalustega. Kui olime veel vähemate võimalustega ühiskond, hindasime ülikoolirahvast kõrgemalt. Maailmakuulsa 40 aastat toiminud muusikakollektiivi artist saab palgapäeval arvele 600 eurot. Hiljuti palusid kultuuritöötajad alandlikult sama alampalka, mida saavad praegu õpetajad. Kummalegi öeldi ei pikemalt vestlusse laskumata.

Meie alavääristatud ja alamakstud haritlased esindavad väga kindlaid valdkondi, need on inimeste ja kultuuriga seotud ametid. Nende hoida on mitte vähem kui kogu ühiskonna elamisväärsus vaimses plaanis. Haritlase praegune hind väljendab, et see töö pole ressursside jagajate silmis hinnaline. See ei takista saatmast avalikkusse sõnumeid, nagu oleks siinmail sihiks teadmispõhine ühiskond ja eesmärgiks kultuuri kestmine üle aegade. Ent haritlase madal hind mõjub ühiskonna silmis ka tema tegemiste väärtusele ja valitsevatele väärtustele. Kus ja kui palju õieti loeb haridus?

On küllaga ameteid, mis küll eeldaksid haritud tööd ja kus palk pole laita, aga ametikoht end erialaselt harima ei kohusta: mitut masti juhid, ettevõtete nõukogude liikmed, poliitikud, ministrid, rahvasaadikud. Neis ameteis sünnivad otsused. Ka koolijuhte tööle kutsuvatest kuulutustest on kadunud 240-tunnise juhtimiskoolituse nõue.

Haritute jaoks on kehtestatud nende kõlblikkust mõõtvad standardid ja formaadid. Alates lasteaia abikasvatajast kogutakse näitajaid, et hindajate pilgu ees kvalifitseeruda. Viimase aja kogemus näitab, et saavutustest ja sooritustest hoolimata sinu hind ei muutu. Doktorikraad ei pruugi lektori palgale sentigi lisada. Ehkki loomeametite puhul on tegelikuks väärtuseks haritlase unikaalsus, osatakse see formaatidesse kohandada. Halvem veel, kui kohti hakkavad hõivama need, kel formaat on, ent pole vaimset haaret, ideid ega ideaale. Pole kuulda, et sedalaadi kvalifitseerumisi eeldaks keegi poliitikutelt või muude tulutoovate ametite pidajatelt.

Eriti odav on pidada õpetavat ja kasvatavat inimest. Odav on nii tema ettevalmistus, seda teenindav teadus kui ka staatus. Järelikult on vähe väärt terve ühiskonna järelpõlv ja ühiskonna enese tulevik.

Mis on haritud inimese alavääristamise hind? See viib meid kiiresti piiri poole, millest alates on rahvuskultuuri ja iseseisva riigi püsimine küsitav. Just hool ühiskonna väärtusruumi eest ongi haritlaskonna peamine ülesanne. Kui haritlased ei saa tunda end väärikana, on peagi põhjust rääkida nendegi rikutusest. Väärikusega on seotud ametiau ja pühendumine. On tõenäoline, et ühiskondlikult väärtustamata õpetaja ei suuda enam piisavalt väärtustada oma tööd ja lapsi. Vaesus teeb väikeseks ja väiklaseks. Õpetaja tusa kasv võib viia kasvatusliku meelevallani, armetu palk võtab arengupüüdlused ja süsteem stagneerub. Ta ei jaksa armastada, kui teda ennast ei armastata. Haridust saatva väeti mentaalsuse ja kooli üldise allakäigu märk on seegi, et enam ei räägita isiksusest, arengust ja pedagoogikast, vaid üksnes koolide sulgemisest, pingeridadest ja näidikutest.

Võimukandjad küsivad haritlastelt: „Aga kust me raha võtame, kas päästjatelt?” Raha peaks võtma sealt, kus toimub ülemaksmine ja raha tuulde loopimine. Siin võiksid asjaosalised vaadata kõigepealt peeglisse, siis miljonipalgalistele koondamishüvitistele, riigist välja viidavatele kümnetesse miljonitesse ulatuvatele kasumitele, teatud nõukogudesse kuulumise tasudele jne. Väikerahvale ei käi üle jõu oma riik, küll aga hoolimatu ja kitsas omakasuline mõtteviis.