Kertu Saks: inimesed on hakanud küsimusi küsima
Kindel on vaid see, et muutused toimuvad ja inimesed on hakanud küsimusi küsima. Väga paljudele neist küsimusest veel vastuseid pole, sest korraga on toimumas nii palju muutusi, et pole veel teada, kuhu milline tükk maailma majandusest, poliitikast või kultuurist paika loksub ja kuidas see kõik lõpuks meid mõjutab.
Mina juhin peamiselt üldhariduskooli lastele mõeldud mitteformaalset haridusasutust, Energia avastuskeskust, ja kuulen, milliseid küsimusi püstitatakse Eestis haridusvaldkonna tuleviku suhtes. Ka siin toimuvad muutused.
Peamisteks küsimusteks, mida täna kuulen või loen on: kuidas õpetada me lapsi koolis nii, et nad teeks igal aastal PISA testis järjest paremaid tulemusi? Kuidas saaks teha nii, et ka maa- ja mitteeliitkoolide lapsed saaks testides sama häid tulemusi, kui eliitkoolide omad? Kuidas moodsa tehnoloogia abil meie tõhusat õppetööd veelgi tõhustada?
Täna on me lapsed ühed targemad Euroopas, sest PISA testi tulemused ütlevad nii. Siit võiks ju tuletada, et haridus, mida me üldhariduskoolides antakse on väärtuslik. Aga vaatame korra üldplaanis seda meie hariduse mudelit. Ja küsime veel mõned küsimused.
Tarkadeks ja lollideks lahterdamine
Mulle meeldivad paralleelid, mida toob täna maailmas üldiselt käibiva avaliku haridusmudeli asjus Suurbritannias kuningannalt hariduse edendamise eest rüütlitiitli saanud ning oma tööde eest ka 2008 aastal Benjamin Franklini auhinna saanud professor Sir Kenneth Robinson.
Meie haridusmudel pärineb 19. sajandi algusest ning loodi valgustusideede tuules ja industriaalrevolutsiooni vajadustest lähtuvalt. Tol ajal sai aluse riigimaksudest rahastatud ja kõigile kohustuslik hariduse andmise süsteem.
Ka siis oli palju uue süsteemi vastaseid, kes väitsid, et see kindlasti tööle ei hakka, sest pole võimalik, et kõiki töölisklassi lapsi on saab lugema ja kirjutama õpetada. Kaheldi ka, kas see üldse vajalik on.
Valgustajad rääkisid vastukaaluks sellest, et inimese harimine valgustab tema tumedat mõistust ning töösturid rääkisid sellest, et majandusarenguks ja tööstuse õitsenguks on mõtlevaid noori tarvis.
Tekkis kaheksjagamine – koolist läbi käinud laps - tark laps; koolitamata laps - loll laps. Lollid kõlbasid ainult musta töö peale. Koolihariduse kõigile kohustuslikuks saamisega, teisenes see kaheksjagamine hinnete järgi. Kui koolis head hinded - oled tark; kui halvad, siis loll.
Kuna paarsada aastat on meid koolides hinnete alusel tarkadeks ja lollideks liigitatud, on paratamatult juhtunud, et miljonid tegelikult suurepäraste eeldustega inimesed, kes ühel või teisel põhjusel jäävad koolis rataste vahele, arvavad, et nad milleksi ei kõlba ja pole saanud oma potentsiaali täiel määral kasutada.
Laste võimekus erineb
Kool töötab siiani nagu tehas - kell heliseb, kui töö algab, kell heliseb, kui töö lõpeb; koolid on spetsialiseerunud erinevatele valdkondadele (keele kallakuga, muusika kallakuga); endiselt harime lapsi standarditele vastavates kogustes, kus nad liiguvad läbi tootmissüsteemi klassides vanusele vastavalt. Aga miks peaks nii tegema? Miks me arvame, et kõige olulisem ühine nimetaja laste elus on see, kui vanad nad on?
Tegelikult eksisteerib ju lapsi, kes on teatud vanuses mingis aines palju paremad kui nende eakaaslased, või on nad palju võimekamad tegustema õhtuti kui hommikuti või toimivad nad paremini väikestes kui suurtes gruppides. Mõni annab kõige paremaid tulemusi lausa üksi töötades.
Tänane haritud inimeste tööstuslik tootmine ei sobi üldse kõigile. Mida aeg edasi, seda standardiseeritumaks selline tootmine aga muutub – kõiki testitakse standardtestitega, õppekavad ja tunniplaanid on järjest rangemalt piiritletud. Isetegevuseks ei jää ei laste, õpetajate ega kooli tasandil võimalust ega aega.
Küsime siinkohal, kuidas aitaks olemasoleva tootmismudeli täiustamine haridust reformida? Ja kui standardiseerimise täiustamiseks võetakse kasutusele veel ka uued tehnoloogiad, mis siis saab? Nii vist ei saa ikka paremaks minna.
Samas on muidugi selge, et lapsi tuleb ikkagi õpetada ja neid on ikka veel suhteliselt palju ja igale individuaalõpet pakkuda ei saa. Kuidas siis olemasolevat paradigma muuta?
Geniaalsus kahaneb ajas
Sir Ken Robinson soovitab minna tootmisliinisüsteemile täpselt vastassuunas ja arendada lastes hoopis erinevolemist ja mitmekülgset mõtlemist. See ei ole päris sama asi kui loominguline mõtlemine, vaid see on loomingulisuse oluline eeldus. Loominguline mõtlemine on loomise protsess, mille aluseks on originaalsed ideed, millel on väärtus.
Mitmekülgne mõtlemine on võime näha küsimusele palju erinevaid vastuseid. Näiteks küsime, kui mitut kasutusvõimalust võiks olla kirjaklambril? Enamik inimesi leiaks 10-15 vastust. Mõni eriti andekas mõtleks välja 200 võimalust.
Robinson väidab, et Inglismaal viidi 1500 lasteaialapse seas läbi vastavad testid. Mida suurema erineva vastuste hulgaga inimene lagedale tulla suutis, seda kõrgema hinde ta sai. Põhimõtteliselt on võimalik olla mitmekülgse mõtlemise geenius. 98 % lasteaialastest sai geeniuse tulemused. Tegemist oli longituuduuringuga ja neid samu lapsi küsitleti 5 aastat hiljem kui nad olid juba koolis (8-10 aastased).
Geeniuse mõõdu andis siis välja 50 % vastanutest. Uuesti tehti test vanuses 13-15 ja siis täiskasvanueeas. Täiskasvanueas andis geeniuse tulemuse 2 % vastanutest.
Võiks ju eeldada, et võime mitmekülgselt mõelda tõuseb vanusega, aga ilmselt ei ole see nii. Hea on teada, et lasteaialapsena oleme kõik mitmekülgse mõtlemise geeniuse tasemel. See võime aga väheneb Sir Ken Robinson`i arvates just seepärast, et meid on „haritud“ nii nagu 200 aastat tagasi. Ja see ei ole meile hästi mõjunud.
Robinson ütleb: „Õpime koolis, et igale küsimusele on ainult üks vastus, see on paberi teisel küljel, aga vaadata ei tohi, ja kellegi käest vastust küsida ka ei tohi, sest see on petmine, mis on kuritegu. Samas, kui tavaelus peetaks kellegi teise käest nõu küsimist aga hoopis koostööks. Sellest, et tänane koolisüsteem ei anna meile neid eeldusi, vabadusi ja oskusi, mida täiskasvanueas ja igapäevaelus vajame, on ka ju palju räägitud.
Äkki peaks hoopis küsima näiteks: kuidas peaks küberajastul õpetama lapsi nii, et nad suureks saades muutunud maailmas konkurentsivõimelised oleks (mitte hinnete järgi, vaid päriselt)?
Milliseid valdkondi üldse õpetamiseks valida? Kuidas pakkuda lastele kõike seda nii, et koolitarkus erinevate meediate kaudu saadud informatsiooni kõrvale nende väikestesse peadesse ära mahuks ja nad selle suure koorma all ära ei murduks? Või küsida hoopis - kes keda õpetama peaks?
