Olemegi jõudnud suurele maanteele. Ja nüüd pistab Roger mulle sülle maanteeatlase, öeldes, et parem oleks, kui jälgiksin, kuidas ja kuhu me sõidame. Vastan reipalt, et jah, muidugi, kaardilugemine on ju ikka juhi kõrval istuva inimese ülesanne. Samas tunnen, kuidas süda langeb saapasäärde.

Mul endal pole autot kunagi olnud. Juhtimist on mulle õpetatud nii Eestis, Kanadas kui ka Inglismaal. Sugugi mitte tulutult. Tõsi, Eestis sõitsin Ladaga lumehange, Kanadas koondasin kogu tähelepanu kitsale sillakesele — saanud sellest õnnelikult üle, sõitsin oma üüratus Fordis kurvist välja, otse leinapaju okstesse. Õnneks polnud kiirus suur. Elu esimesel sõidueksamil – Londoni lõunaosa käänulistel, lugematute kummaliste ringristmikega teedel – põrusin. Eksamineerija kirjutas sõiduaruandesse hüüumärgiga lõppeva pika lause sellest, kuidas tal tuli füüsiliselt sekkuda — kui ma pidurdamise asemel jala gaasipedaalile surusin. Ometi on mul olemas õppuri juhiluba, mis lubab roolis olla siis, kui kogenud juht istub kõrval.

Kõik muidugi lohutavad, et sõidueksamit tehaksegi Inglismaal - ja eriti Londonis - ikka mitu korda. Roger ütleb ka, et tema sai läbi alles kolmandal katsel. Selle praeguse kaardilugemisega on aga nii, et igasuguseid veidra liikumisseadega ristmikke on meil ees liiga palju ja lühendid ning sümbolid, millega neid tähistatakse, on mulle üsna võõrad. Juba märkangi, et kohanimed ja viidad, mille alt me läbi põrutame, pole enam üldse need, mida ma teedeatlast uurides näha loodan. Selmet olla Birminghami lähedal, oleme ilmselt hoopis kusagil Cambridge’i kandis.

Roger sõnab halva uudise peale stoiliselt, et ka siksakiliselt ida-ja läänekalda vahel sõites, seejuures kogu aeg põhjasuunda hoides, jõuame lõpuks ikka kohale. Veidi aja pärast taipan ma veel sedagi, et Rogeril on kaasas valed prillid. Need, millega ta teksti teeviitadel enamasti ei näe. Niisiis, ka selles osas oleneb kõik ainult minust. Meenub ema manitsus — Ann, ole ometi asjalik. Sest veidrad olukorrad ajavad mind alati totralt naerma.

Püüan ennast kokku võtta. Kui ühes teeäärses puhkekohas peatuse teeme, et bensiini tankida ja Harry Ramsdeni kalarestoranis lõunat süüa, uurin usinasti teedeatlast, lootes meid osavalt kiirteele M6 välja juhtida ja kuni Penrith’ini sellele ka jääda.

***

Harry Ramsdeni kalarestoran on üks Rogeri lemmikuid, seda juba tema noorusest saati. Tegemist on restoraniketiga, kus põhiroaks “töömehe lemmik” – taignas praetud tursk friikartulitega. Oma seitsekümmend aastat tagasi hakkas Yorkshire mees Harry Ramsden edukalt niinimetatud tänavatoitu (ajalehte keeratud rasvane praekala koos kartulitükkidega) serveerima taldrikutel, pealegi veel luksuslikus või pseudoluksuslikus interjööris (puupaneelidest seinad, kroonlühtrid või nende imitatsioon). Nüüdseks on sellised restoranid jõudnud isegi Hongkongi, Austraaliasse ja Saudi Araabiasse.

Ramsdeni erilise retsepti järgi tehtud taigen, millesse kastetuna tursk praetakse, annab kalale värske maitse. See klient, kes friikartuleid ei armasta, võib endale tellida keedetud kartuleid või kartuliputru. Ramsdeni puhul võivat alati kindel olla, et tursk on ikka tursk — mitte mingi muu kala. Lisaks on kliendil võimalik veel valida roheliste herneste ja rohelise hernepudru vahel — seda viimast, rohelist pastat, palub Roger taldrikule topelt panna.

Ei tasu arvata, et “töömehe lemmik” on endiselt odav. Tursast on tänapäeval saanud delikatess. Aga kuna me oleme Rogeriga otsustanud, et tüütust sõidupäevast tuleb teha pidulik sõidupäev, siis oleme mõlemad nõus selle eest ka (rohkem kui tavalise kiirtoidu eest) maksma.

***

Tagasi kiirteel. Ei lähe just kaua, kui märkan eespool tablool vilkumas kummalist hoiatust: “Loomad teel!” Arutame Rogeriga, et mis loomad need küll olla võiksid. Mina teen tobedat nalja, et võib-olla laseb keegi kusagil igavusest sellisel tekstil vilkuda — mõeldes ütlusele, et mehed on loomad. Ja pidades silmas mehi, kes parajasti autoroolis.

Peagi selgub aga, et teele on laskunud luiged. Üks on päris kindlasti viga saanud. Igatahes olemegi me liiklusummikus, kuna luigele antakse esmaabi ja kolmerealine liiklus on muutunud üherealiseks. Küsin, et miks mitte hoiatada täpsemalt — “Linnud teel!” Seepeale hakkab Roger naerma ja ütleb, et siis mõtleks ju iga mees, et naised on teel. Lahates sõna “lind” kasutamist erinevates keeltes jõuame Rogeriga järeldusele, et inglise keeles on sel sõnal naiste puhul kasutatuna siiski tunduvalt parem tähendus kui eesti keeles.

***

Penrith’i jõuame pimedas. Otsustame, et teeme veel peatuse suure toidupoe juures, et oma varudele lisa osta märksa parema valikuga kohas, kui on külapood Patterdale’is. Ja siis algabki sõidu viimane osa. Mööda käänulist teed ja kesk maalilist maastikku, mida ööpimeduses on võimalik vaid aimata.

Valgustatud kiirteelt ära pööranud, oleme korraga sametises pimeduses, mille lõikavad lahti auto esituled. Kui silmad kohanevad, hakkab läbi ähmase kuuvalguse end näitama ka esialgu vaid künklik ümbrus. Lausa tee kõrval on hõbedaselt läikiv järv. Aeg-ajalt tuleb järsult pidurdada, sest lammaste helkivad silmapaarid vaatavad küsivalt auto poole — enne, kui loomad otsustavad teelt kõrvale põigata. Ühe teeviida juures peavad nõu kolm mäkra. Vilksti jookseb üle tee rebane. Tunnen end otsekui selles lasteraamatu veduris, kes otsustab öösel omapäi metsa seiklema minna ning leiab end kesk uudistavaid loomi.

Vahepeal on kuu pilve tagant välja tulnud. Järveäärsed majesteetlikud mäed on nüüd nii lummavad, et raske on ahhetamist tagasi hoida. Kuna aga iga mu häälitsuse peale tahab ka Roger näha seda, mida mina parajasti näen, siis püüan end vaos hoida ja imetlushüüatused maha suruda. Muidu on nii, et nagu ta kõrvale vaatab, teeb auto ohtlikke jõnksatusi. Ja järves ei tahaks seda seiklust küll lõpetada.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid