Tõepoolest, Singapuri kiire majanduse ja elatustaseme kasv on muutnud ta paljudele edumudeliks. Singapur on ilus, puhas ja mitmekultuuriline linn, kus kõrghooned vahelduvad rahvuslike saarekestega nagu araabia linnaosa, Little India ja Little China.

Singapurlased on uhked oma majandusliku edu, kiirelt areneva linna ning hea transpordi üle. Eriti rõhutatakse korruptsiooni puudumist ja turvalisust. Väidetavalt võiks miniseelikus purjus tütarlaps segamatult kell pool neli hommikul ringi jalutada ka siis, kui ta pealaest jalatallani briljante täis riputatud oleks. Temaga ei juhtu midagi, sest vargaid, narkomaane, hulguseid ja luusereid Singapuris ei ole. Singapuri inimesed on pühendunud tööle – rahvusvahelistes ärides kesklinna kõrghoonetes või restoranides ja muus teeninduses, mis on koondunud „rahvusoaasidesse”. Seda kinnitavad ka minu põgusad vestlused Singapuris erinevate inimestega.

Maksimaalne tööpanus

Poolas sündinud, Saksamaal kasvanud ja Londonis hariduse omandanud Piotr on rõõmus ja särtsakas ka pärast 14-tunnist tööpäeva.
Piotri eesmärk on tõusta hierarhilise struktuuriga äriettevõtte tippu. Ta ärkab hommikul kell viis, teeb trenni kell kuus ja jõuab kontorisse kell seitse. Kui teised kell kaheksa hommikul unisena büroosse saabuvad, on Piotr juba täies tööjõus ning toimuvast ülevaadet omades teistest ka mitu sammu ees.

Energiast pakatav noormees on kindel: tal on elus pööraselt vedanud, sest saab end teostada Singapuri edukas ettevõttes. Tööpäev lõppeb harilikult õhtul kell üheksa, nagu see on kohalikes firmades üsna tavaline. Sama tavaline on seegi, et töötajatelt eeldatakse maksimaalset panustamist. See, kes kipub koju ametliku tööaja lõppedes, rikub enda mainet. Lisaks kehtib Singapuriski Hiinast pärit komme, et töötajatel ei ole sobilik lahkuda enne ülemust. See tähendab: kui sinu ülemus on juhuslikult inimene, kes töötab ka laupäeviti kella üheteistkümneni õhtul, on sinulgi soovitatav sama teha. See ei ole küll lepingus kirjas, aga kombe vastu eksimisega võib kaasneda ka „komme” isepäine töötaja vallandada.

Küsin Piotrilt, kui palju jätab intensiivne töö aega muuks eluks. „Teil Eestis ei ole õrna aimugi, mida tähendab konkurents!” vastab ta muiates. Ma pean teda uskuma, sest Piotr, kelle äritegevus on otsapidi seotud Eestiga, tunneb eestlasi. Piotr ei ole veel abielus, mis on tema sõnul „suur eelis”. Ta on valmis edu nimel tegema kõik, mis vaja.

Little Chinas baari pidav vanahärra selgitab mulle, et noored professionaalid teenivad ligi seitse korda rohkem kui hariduseta inimesed. Märgin, et tema naabruskonnas töötab palju eakaid inimesi. „See, kes on jätnud pensioni kogumata, peab äraelamiseks töötama,” vastab härra. Riiklik sotsiaalsüsteem pole Euroopaga võrreldav. Kõik on enese vastutada.

Mu vestluskaaslase jutust ei kuma läbi mingit kriitikat ja jääb mulje, et ta peab igati mõistlikuks, et hariduseta madalapalgaline inimene peab vanuigi pingutama.

Kompaktses multikultuurses linnriigis tulevad esile erinevad elustiilid. Ühelt poolt kosmopoliitsed professionaalid – nii siin sündinud kui sissesõitnud –, kes rabavad 50–60 tundi nädalas tööd, olles neti vahendusel konstantselt suhtluses maailma eri paikadega. Nad hängivad enese lõbustamiseks kohalikes „rahvuslinnades” ning teevad nädalalõputrippe Malaisiasse, Taisse, Filipiinidele, Indiasse ja Hiinasse. Moodsatest büroohoonetest vaid mõned kvartalid eemal on Little India ja Little China, kus elavad paljud hariduseta inimesed, kelle kogu maailm ongi pere ja naabrid.

Viie parima sekka!

Singapur ostab üles ajusid. Ettevõtetesse ja ülikoolidesse. Ameerikast pärit sotsioloog Andrew töötab kõrge reitinguga ülikoolis, mis tahab jõuda – maksku mis maksab – maailma viie parima ülikooli sekka. Töötajaid värvatakse kogu maailmast ning isegi hierarhia madalamal astmel olevatele teadlastele makstakse rohkem kui Ameerikas või Euroopas. Karjääriredelil tõusmine ei ole aga kerge. Teadlased-õppejõud on tohutu pinge all: neilt nõutakse palju publikatsioone, õpetamiskoormus on suur. Edutamispalved saavad sageli negatiivse vastuse. Lühikeste lepingutega töötajad elavad pidevas teadmises, et nad ei pruugi läbida järgmist evalveerimist. Lisaks, liigne sõnavabadus või ühiskonna kriitiline analüüs pole just see, mida ülikooli töötajatelt oodatakse.

Nagu Singapur end presenteerib, on neil stabiilne ja ideaalne kord, mida kõik kohalikud armastavad. Ehkki Singapur on ametlikult parlamentaarne riik, kus toimuvad valimised, on juba alates 1959. aastast ühiskonda valitsenud üks ja sama partei: Tegutseva Rahva Erakond. Nad hoolitsevad enda toetajate eest, aga näitavad koha kätte ka kriitikutele. Näiteks munitsipaalmajade kvartal, mille elanikud hääletasid opositsionääride poolt, on pärast valimisi palju halvemas olukorras kui „õigesti” hääletanud naabrite oma. Väidetavalt ei pea võimul olijad kohatuks seda õigustada – „te olete teinud oma valiku, hääletades partei poolt, kes ei suuda teile heaolu tagada”.

Avalikud kogunemised ja meeleavaldused on keelatud. Enam kui viie inimese kogunemine avalikus kohas tuleb eelnevalt kooskõlastada. See ei tähenda, et kümme sõbrannat, kes lõbusalt kambas aega veedavad, kohe laiali saadetakse, aga seadust saab alati kasutada „ebasoovitava elemendi” elimineerimiseks. Pika valitsemisaja jooksul on valitsus vastu võtnud hulga seaduseid, millega enda võimu kinnistada. Edukaima opositsioonipartei juhti on väidetavalt korduvalt arreteeritud tänaval infolehtede jagamise pärast. Teisitimõtlejatel tasub suu kinni hoida ning opositsiooni esilekerkimist piiratakse kõigi vahenditega.

Sotsioloog Andrew sõnul oli tal keeruline õpetada kursust sotsiaalsetest liikumistest tudengitele, kellel ei ole arendatud kriitilist mõtlemist. Suur osa tudengitest peab enesestmõistetavaks, et Singapuri ühiskonnakorraldus on ideaalne ning ei ole harjunud esitama liigseid küsimusi. Õppimine tähendab tohutu koormusega tuupimist, mitte arutamist või isemõtlemist. Kõik on pragmaatiliselt allutatud eesmärgile omandada haridus, mis tagaks hilisema edu.

Täiuslikud töömesilased

Singapuris kehtib surmanuhtlus. Röövimise ja sissemurdmise eest on ette nähtud ihunuhtlus. Ihunuhtlust jagatakse ka koolis – näiteks suitsetamise ja kaklemise eest. Enam kui pooled vanemad toetavad laste füüsilist karistamist: kauplustes müüakse isegi spetsiaalseid keppe. Eriti kasvab nende läbimüük eksamite ajal.

Uuringute alusel seksivad singapurlased kõige vähem maailmas. Aastal 2010 oli sündimus naise kohta 1,1 – olles sellega maailma üks madalaimaid (tagantpoolt kolmas). Miski ei viita, et Singapuri elanikud raatsiksid ülemäära pühenduda naudingutele, kui välja arvata Briti stiilis lausjoomine nädalalõppudel, mil täispingega töötanud professionaalid täiega jauravad.

„Singapuri edu baseerub strateegilisel planeerimisel ja süsteemsel elluviimisel,” väidab sealne eliit. Arvata võib, et see on olnud kiire majanduskasvu aluseks. Singapur on süsteem, mis toodab täiuslikke töömesilasi. Nad ei raiska aega mõtisklemiseks või liigseks õrnutsemiseks. Kindel siht silme ees on isiklik majanduslik edu ja selle nimel pingutades kasvab kogu riigi majanduslik edu.

Kõige eest tuleb maksta

„Midagi ei tule tasuta,” deklareerib Singapuri pikaajaline (nüüdseks pensionil) liider Lee Kuan Yew.

„Kõige hüvede eest, mida sa saad, tuleb maksta!” rõhutab ka Piotr. Kui sa oled hea haridusega, energiline ja andekas ning valmis täispingega töötama, on sul ideaalsed võimalused.

Aga kui oled hariduseta, vana või haige, siis on see sinu ja su pere probleem. Igal juhul mitte rikka riigi probleem või ühiskonna vastutus. Aasias ei tekita see inimeste seas kriitikat, sest lõppude lõpuks võrreldakse end vaeste naaberriikide või Hiina avalikult autoritaarse süsteemiga.

Mulle sotsioloogina meeldiks väita, et autoritaarsed süsteemid on oma aja ära elanud, aga globaalses mastaabis ei ole see tõsi. Aasias näeme praegu autoritaarse kapitalismi tõusu. Autoritaarsus iseloomustab sealseid riike ja firmasid. Näiteks praegu Apple’ile tõsist konkurentsi pakkuv asiaatide Samsung on väga hierarhilise struktuuriga firma, kus juhindutakse põhimõttest, et „parim töötaja on näljas töötaja”. Aga alati jääb võimalus küsida, kas kõik tahavad majandusedu eest sellist hinda maksta?


KAS TEADSITE ET SINGAPURIS...

- on ihunuhtlus ametliku karistuspoliitika osa

- kepihoope jagatakse ka koolis (ainult poistele)

- enam kui viie inimese kogunemine avalikus kohas vajab luba

- ei sobi töölt lahkuda enne ülemust

- seksitakse maailmas kõige vähem

- sündimus on maailma üks väiksemaid