Naised pole kanad ja mehed pole marslased
Olen palju mõelnud, kuidas saaksid eestlased üle hüsteeriast, mida tekitab sõna feminist või vähimgi viide sooteemale. Ilmselt seisneb Eestis soolise võrdõiguslikkuse edendamise üks probleem selles, et sageli ei aduta päris täpselt, kus algab ja lõpeb müüt. Legendid mehi vihkavatest feministidest, kes tahavad inimesi kesksooliseks muuta, ei taha kuidagi taanduda. Eks leidub ka selliseid, aga üldjuhul tegeleb sooline võrdõiguslikkus siiski sellega, kuidas me kõik jäikadest hoiakutest loobudes võidaksime ning feminism meestelegi vabastavalt mõjuks. Hiljuti ilmus Tartu ülikooli kirjastuselt artiklikogumik „Sissejuhatus soouuringutesse”, mille esimene pool annab distsipliini kujunemisest hea ajaloolise perspektiivi, teine pool lisab sellele Eesti kultuuriruumi mõõtme.
Asjatu vastandumine
Nagu konstateerib Kadri Simm essees „Soouurimus ja filosoofia”, tähendab poliitiline võrdsus seda, et erinevused, nagu sugu, rass ja juuste värv, on küll olemas, kuid konkreetses valdkonnas peetakse neid ebaoluliseks. Eks me tegelikult olemegi tasakesi suurema tolerantsuse poole liikunud, sest ega see nii ammu olnudki, kui lapsevankriga meestele olla tänaval järele hõigatud: „Pede!”
Raamat on hea lugemisvara. Üksteist autorit selgitavad põhimõisteid tasakaalukalt, intelligentselt ja hea sõnavaraga. Seetõttu on raamatut ka lihtne lugeda. Ühtlasi pakub see vastuseid küsimustele, mida ilmselt nii mõnigi naine, kes feminismist mõhkugi ei jaga, on instinktiivseltki esitanud Näiteks kirjutab Tiina Kirss artiklis „Kõverpeeglist uute prillideni: soouurimus ja kirjandus” sellest, kuidas kirjandus peegeldab mingit ideoloogiat, naistele ettenähtud rolle. Nii saab vastuse küsimus, mis mul ilmselgelt liiga õrnas eas „Jane Eyre’i” lugedes tekkis: miks see naine küll selline kana on?
Paljud esseed ongi muu hulgas sellest, et mehi ja naisi ei tohiks vastandada. Nagu viitab Raili Marling artiklis „Keel ja sugu”, ei ole kõikumatu fakt, et mehed on Marsilt ja naised Veenuselt. Ka Kadri Simm tutvustab mehhanisme, millega on läänemaises mõtlemises üle tuhande aasta naisi ja mehi vastandatud ning kuidas see tänini toimub. Siit sai vastuse taas üks mu taktitundetu küsimus, mille esitasin pärast keskkooli, kui klassiõde rasedaks jäi: miks on naise puhul lapsesaamine alati suurem sündmus kui teaduslik karjäär? (Klassijuhataja pisut kurblik näoilme ei lähe mul vist iial meelest.) Nii et naine ei esindagi vaid tundeid ja mees mõistust. Tiiu Kuurme artiklit „Haridus, kasvatus ja sugupool” tasuks kindlasti lugeda kõigil tüdrukutel ja poistel, kellel on meeles tunne, et nad ei sobitu koolisüsteemi. Ja kõigile neile, kes armastavad väita, et eesti keel on sooneutraalne, sest seal puuduvad grammatilised sood, soovitan soojalt Marlingu „Keelt ja sugu”.
Loomulikult pole feminismivaenulikkuse puhul asi ainult müütides. Eks ole neidki, kellele sobibki traditsiooniline ühiskonnakorraldus, mis jätab naistele avalikus elus vähem valikuid kui meestele. Nagu viitab Tiina Raitviir artiklis „Naised poliitikas”, ei pidanud näiteks parempoolsed erakonnad ega tööandjad soolise võrdõiguslikkuse seaduse vastuvõtmise ajal 2004. aastal teemat oluliseks.
