Oli ju Eesti majandus 2007. aasta I kvartalis jõudnud ülekeemispunkti: vahetult enne pronksiööd oli alanud kinnisvarahindade langus, pangad hakkasid laenamist tõsisemalt koomale tõmbama ja ettevõtjate ülehinnatud toodang ei leidnud enam ostjaid. Kuna pronksiöö ja sellega seotud sündmused sattusid just majanduse allalibisemise algusesse, on eri mõjude eristamine keeruline.

Pronksiöö märatsemise vahetu majanduslik kahju oli eelkõige lõhutud aknad ning rüüstatud poed ja söögikohad. Kuigi tänavapilt oli paari kuu pärast täiesti endine, sai sellest ööst paljudele ettevõtetele raskuste silmanähtav algus, kuid kesklinnas asunud poodide ja toitlustuskohtade pankrottide põhjusi tuleb siiski otsida masust.

Pronksiöö kõige ilmsem otsene tagajärg olid Venemaa kehtestatud majandussanktsioonid. Kuid erinevalt laialt levinud arvamusest oli nende mõju siiski suhteliselt piiratud ja pikemas perspektiivis kipub kasu, mis Eesti neist sanktsioonidest sai, kahjut ületama, seda muidugi üldmajanduslikult vaadates – üksikute ettevõtete jaoks võis kaotus olla päris valus. Suurem kaotus oli Venemaa transiitvedude ja hotellides peatuvate Vene turistide vähenemine.

Venemaalt Eesti kaudu mujale maailma läinud transiitvedude vähenemine puudutas eelkõige naftatooteid ning peaaegu täiesti kadus kivisöe vedu. Raudtee- ja sadamastatistika järgi oli transiitvedude tippaeg juba enne pronksiööd, 2005.–2006. aastal, pärast seda hakkasid veomahud vähenema ja 2007. aastal oli langus sadamates 15% ja raudteel ligi 25%. 2008. aasta languse saab juba olulises osas majanduslanguse süüks panna. Kõige olulisema kaubagrupi – naftatoodete – transiit oli ajaloolise tipptasemega võrreldes umbes kolmandiku võrra väiksem.

Pronksiöö kui ettekääne

Miks tasub rõhutada võrdlust ajaloolise tipptasemega? Sellepärast, et ilmselgelt oli 2006. aasta ja ka 2007. aasta paari esimese kuu puhul tegemist jätkusuutmatute veomahtudega: Venemaal oli valmimas Ust-Luga sadam ja ühel hetkel pidid need kaubavood sinna jõudma. Siit jõuabki ühe reaalse põhjuseni, miks Venemaa sanktsioonid kehtestas. Poliitiliste argumentide taga olid valdavad majanduslikud: oli vaja, et kaubavood hakkaksid läbima Venemaa enda sadamaid. Kuna nende konkurentsivõime oli eelkõige bürokraatia ja kehva haldusvõime tõttu nõrgavõitu, siis tuli leida hea põhjus, miks sundida ettevõtteid kasutama tollal alles poolvalmis ja ettevõtetele sugugi mitte ahvatlevat Ust-Luga sadamat.

Kui sanktsioonid oleksid olnud tõsimeelsed, siis oleksid kaubavood Eestisse oluliselt rohkem vähenenud, kuid seda ei juhtunud. On olnud vihjed, mida kahjuks ei saa usaldusväärselt kinnitada, et nende kaubavedudega, mida korraldasid tipp-poliitikutele lähedased ettevõtted, ei juhtunud suurt midagi. Niisiis võib kahtlustada ka konkurentide väljatõrjumise huvi.

Väljatõrjumine on Venemaa väliskaubandussuhtlust väga sageli mõjutav tegur. Viimaste aastate jooksul on sealsed ametivõimud ikka ja jälle kehtestanud impordipiiranguid, argumentideks tavaliselt sanitaar- või tervisekaitsenõuded, mis on liigagi tihti läbipaistvalt otsitud ja põhjendamata. Küll on vaja kaitsta Venemaa elanikke välismaiste sprottide ning linnu-, looma- ja hiljuti sealiha eest, küll millegi muu eest. Need tegurid jäävad üpris tõenäoliselt veel pikaks ajaks Venemaale importimist mõjutama, olgu siis Venemaa WTO-s või mitte, ja Eesti ei saa selle vastu midagi teha. Nagu kogemus näitab, jäävad Euroopa Liidugi käed tihti lühikeseks.

Positiivne tagajärg

Venemaa sanktsioonidel oli Eesti majandusele ka vägagi positiivne mõju: sellest alates muutus Eesti kaubavedude struktuur oluliselt paremaks. Erinevalt Lätist ja Leedust on Eesti kaubavedudes tunduvalt kasvanud lääne-idasuunalised kaubaveod, sealjuures transiitveod. Ka on veetavate kaupade struktuur muutunud mitmekesisemaks ja seega vähem sõltuvaks üksikute kaupade hinna- ja nõudluskonjunktuurist. Kuigi ühe naftatonni hind on kõvasti tõusnud ja laadung võib maksta väga palju, jäävad Eestisse siiski vaid raudtee- ja sadamatasud ning kasum läheb valdavalt Vene kapitaliga seotud ettevõtetele. Teiste kaupade puhul on teenimisvõimalus tihti parem.

Pronksiööst ja sellele järgnenud Venemaa sanktsioonidest said kahju ka mitmed Eesti ettevõtted, kuid üldine pilt osutus siiski ootamatult positiivseks. Nimelt näitab statistika, et Eesti eksport Venemaale kasvas, kuigi import vähenes: seega mõjusid Venemaa kaubanduspiirangud tegelikult Venemaale endale. Eesti väikse osa tõttu Venemaa väliskaubanduses ei pruukinud Vene ametivõimud oma sammude tegelikest tagajärgedest isegi aimu saada.

Kuid statistika on üpris selge: import Venemaalt vähenes pronksiöö järel sellele eelnenud ajaga võrreldes 39%, samal ajal kui eksport suurenes üle 8%. Kui ekspordis olid kaotajaks eelkõige Eesti metallitööstuse ettevõtted, siis import vähenes kõigis kaubagruppides. Enam-vähem sama pilt avaneb ka teenuste ekspordis ja impordis: eksporditulud kasvasid II kvartalis 27% ja III kvartalis koguni 33%, samal ajal kui Venemaa teenuste import vähenes 22–28%. Tulemus oli, et senini valdavalt miinuses olnud kaubavahetus Venemaaga muutus positiivseks ja sama juhtus ka jooksevkontoga. Enam-vähem nii on see ka jäänud: kuigi kaubavahetuse saldo kõigub, on ta praegugi Eesti seisukohalt plussis.

Pronksiöö järel on kasvanud Venemaa investeeringud Eestisse, kuid Eesti investeeringud Venemaale on jätkanud juba varem alanud vähenemist. Kas sellel on positiivsed või negatiivsed tagajärjed, on juba vaatenurga küsimus ja sõltub konkreetsetest investeeringutest.

Hea Eesti IT-mainele

Ei tasu unustada veel üht positiivset efekti: Eesti IT-sektor sai pronksiööle järgnenud küberrünnakute tõttu endale rahvusvahelise maine, mis kindlasti aitab nii seda sektorit kui ka Eesti majandust päris oluliselt.

Kuigi päris mitmed kartsid pärast pronksiööd investeeringute lahkumist Eestist, seda ei juhtunud. Tegelikult oleks seda olnud ka liiast oodata: asi, mis Eestis oli šokeerivalt uus, pole mujal maailmas seda mitte. Mõneski riigis korduvad vägivaldseks kalduvad meeleavaldused, eriti kui neis osaleb äärmusjõude, peaaegu regulaarselt ning ettevõtjad teavad nende tagajärgi ja valmistuvad nendeks. Seetõttu polnud põhjust arvata, et üks öö lõhkumist Tallinnas tähendaks kohe välisinvestorite lahkumist.

Kõike kokku võttes võibki väita, et Eesti võitis pronksiööst ja järgnenud majandussanktsioonidest nii paranenud majandusstruktuuri kui ka maine kasvu kaudu. Muidugi ei tasu unustada ka seda, et saadud kahjugi oli tühine võrreldes 2008.–2009. aastal järgnenud majanduskriisiga.

Sel nädalal möödub viis aastat pronksöödest. Eesti Päevalehe arvamuskülgedel ilmub sel puhul artiklisari.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid