„Nägin eelmisel aastal teleprogrammis naist, kes nuttis mikrofoni ja küsis, et mida tähendab mittenõustujate marss inimesele, kelle laps on suremas,” ütles Ivanov. „Ma sain aru, et see ongi inimene, kellele ma olen oma romaani kirjutanud. Kui ma teaks sellistele küsimustele vastust, siis ma ei kirjutaks. Kirjutamine – see on üleelamise kaasnähtus. Meie seas on erinevaid inimesi, kes leiavad neile küsimustele suurel hulgal eri vastuseid. Kirjutades leian endast selle polüfoonilise maailma hääled ja üritan need paberile panna. Tahtsin, et romaani võiks lugeda ka 200 aasta pärast.”