Väiksem piirkiirus surmasid ära ei hoia
Pärast tööpäeva Tallinna-Paldiski maanteel autorivis kodu poole sõites näeb alatasa, et rivi tagaotsast sööstab kolonnist mööduma elukapten, kes ei saaks parimagi kotkasilma puhul näha, kas talle kurvi tagant vastu tullakse. Sageli ei suuda ta kõigist autodest mööda kiirendada, enne kui vastutulija ohtlikult lähedale jõuab. Keegi ees sõitjatest, kes on pingelist olukorda peeglist jälginud, pidurdab ja laseb isehakanud kiirendusässa vahele. Üks elu jälle päästetud.
Sõidan Tallinna-Paldiski maanteel sageli ja olen viimase kahe aasta jooksul näinud seal kiirust mõõtvat patrulli täpselt ühe korra. Siis seisis patrull Hüüru veski juures ja kontrollis 50-alas kiirusest kinni pidamist. Patrulli nägemisulatusest väljaspool jätkus elukaptenite surmasõit täpselt samas tempos nagu enne: 90- alas on 100 km/h minimaalne kiirus, enamasti sõidetakse pigem 110 km/h.
Sellele jutule võib täienduseks tuua tõsiasja, et maanteeameti enda arvutuste kohaselt oli seesama Tallinna-Paldiski maantee 2011. aastal kõige surmavam maantee. 35,9 kilomeetri pikkusel teel hukkus mullu kaks inimest, mis teeb hukkunute suhtarvuks 5,6 hukkunut 100 kilomeetri kohta. Eluohtlikkuselt teisel kohal oli 283 kilomeetri pikkune Tallinna-Tartu-Võru-Luhamaa maantee, kus hukkus 2011. aastal 13 inimest. See teeb 4,6 hukkunut 100 kilomeetri kohta. Paldiski maanteel polnud seejuures ühtegi tõstetud piirkiirusega lõiku. Tartu maanteel on neid aga mitmeid.
Selline jäme arvutuskäik – võrrelda kahte hukkunut kolmeteistkümnega – on muidugi utreeritud, kuid osutab siiski, et üksnes märkide paigaldamine ei muuda liiklussurmade arvus midagi. Sedasama kinnitab ka maanteeamet.
„Pihli kokteil” mõjus
Sellegipoolest toetas riigikogu liikluskomisjon sel nädalal maanteeameti ettepanekut mitte tõsta sel suvel kaherajalistel teedel piirkiirust saja kilomeetrini tunnis. „Paraku oleme jõudnud olukorda, kus maanteesurmade ja raskete liiklusõnnetuste arv kasvab teist aastat järjest drastiliselt ja see nõuab kiireid meetmeid,” ütles liikluskomisjoni juhatanud majandusminister Juhan Parts. Tema sõnul on suure sõidukiiruse probleem väga terav ja üks peamisi liiklusõnnetuste põhjustajaid.
Asjatundjate hinnangul on suuremat kiirust lubavate liiklusmärkide paigaldamine või paigaldamata jätmine vaid kosmeetiline lahendus senikaua, kuni politsei ei kontrolli piirangutest kinni pidamist. Meenutuseks: 2005. aastal, kui majandus jõudsalt kasvas, hakkas kasvama ka liiklussurmade arv, mis saavutas kõrgpunkti 2006. aastal 204 hukkunuga. Pärast 2007. aasta valimisi siseministriks saanud karmi käega Jüri Pihl suutis probleemi kiiresti ja efektiivselt lahendada ja vähendada liiklussurmasid tervelt poole võrra. Mitte märkidega mängides, vaid politsei kontrolli tugevdades.
Nimelt võttis Pihl kasutusele meetme, mida hiljem hakati nimetama „Pihli kokteiliks”: liiklussurmade vähendamine seati politseile esmatähtsaks ülesandeks ja kuigi raha juurde ei antud, lasti prefektuuridel suunata teedele oluliselt suurem hulk patrulle. Samuti hakati karistama pikivahet mitte järgivaid veokeid, mis tekitasid möödasõiduohtlikke kolonne, ja kontrolliti järjekindlalt turvavöö kasutamist. Tulemused avaldasid muljet: 2008. aastal hukkus liikluses kolmandiku võrra vähem inimesi, 2009. aastal aga vaid sada inimest ja 2010. aastal 79 inimest. Siis hakkasid politsei jõudu radikaalselt vähendanud masuaegsed kärped mõju avaldama, karistamatuse tunne paisutas liiklejate rinna kummi ning 2011. aastal kasvas liiklussurmade arv 101-ni. Tänavuse esimese nelja kuu statistika ennustab samuti kurba tulemust: juba praeguseks on liikluses hukkunud 37 inimest.
Seega on selge, et taas on aeg anda liiklejaile uus kogus „Pihli kokteili”. Liikluskomisjon tegigi ettepaneku „suurendada politseipatrullide arvu, jagada jalakäijatele ja jalgratturitele täiendavalt helkureid ja helkurveste ning mitte tõsta kaherajalistel teedel suveperioodiks piirkiirust 100 km/h”. Millal saab teoks politseipatrullide arvu suurendamine, on iseasi, kuid maanteeameti poolne osa ehk piirkiiruse mittesuurendamine jõustub kohe.
Vale lahendus
„Pihli kokteili” rakendamise ajal siseministri nõunik olnud Janno Lauri sõnul pole aga sellest kasu. „Kiiruse alandamise probleemiga hakati nüüd tegelema valest otsast. Mitte mingit muud lahendust kui politsei järelevalve töömahu suurendamist maanteedel ei ole. Tol korral see andis efekti ja annaks ka nüüd. Me kõik liiklejatena tajume, et järelevalve ei ole selles mahus, nagu oleks õige,” ütles Laur.
See kõik ei tähenda, et piirkiiruse 90 peale jätmine oleks vale. Maanteeameti liiklusohutusprogrammi talituse juhataja Reigo Ude kirjutas 2003. aastal põneva magistritöö, millest selguvad sesoonse piirkiiruse tõstmise ohud. Nimelt tõestas Ude oma magistritöös, et 10 kilomeetri võrra tõstetud piirkiirusega lõikudel kasvas liiklejate keskmine kiirus tegelikult vaid 3–4 km/h. Mis siis sellest, võiks küsida. Aga see pealtnäha väheütlev fakt sisaldab endas üht väga suurt ohtu.
Nimelt annab piirkiiruse suurendamine suurema voli sõiduautodele ja mootorratastele. Veokid ja bussid peavad endiselt sõitma 90 km/h. „Liiklusohutusele on kõige ohtlikumad möödasõidud. Kui lubatud kiirust osale suurendatakse ja teistele – veoautodele ja bussidele – mitte, siis see suurendab kiiruste erinevust. See põhjustab rohkem möödasõite, mis, nagu öeldud, on kõige ohtlikumad,” selgitas Ude.
Vastates küsimusele, kas tänu kiiruse mittetõstmisele võib aasta lõpuks oodata liiklussurmade vähenemist, nentis Raigo Ude, et üksinda see meede ei toimi. „See on üks meede, mis aitab kaasa, aga see pole võluvits,” ütles ta ja täpsustas, et kahtlemata peaks Eesti teedel ka politsei järelevalvet suurendama.
STATISTIKA
Piirkiiruse roll on õnnetustes väike
2011. aastal hukkus liikluses 101 inimest, kellest kolm hukkusid tõstetud piirkiirusega lõikudel juhtunud õnnetustes. Kokku oli tõstetud piirkiirusega lõikudel 17 õnnetust ja neis sai vigastada 23 inimest.
Üldse juhtus suveajal 740 liiklusõnnetust, milles hukkus 38 ja sai vigastada 925 inimest.
Maanteeameti avalike suhete spetsialisti Allan Kasesalu sõnul polegi eesmärk piirkiiruse märkidega liiklussurmasid vähendada. „Otsuse taga kaherajalistel teedel piirkiirusi mitte tõsta ei ole mitte nende lõikude eriline avariilisus, vaid üldise liiklusohutuse tõstmine. Eesmärk on liiklusvoo ühtlustamine, ohtlike möödasõitude arvu vähendamine ja võimalikult sujuv liiklus,” kinnitas Kasesalu.
