Välisriigid Eestis luurel: pilguheit sõjaeelsesse Eesti Vabariiki
Tänapäeva Eestit on raputanud mitu luurestruktuuridega seotud skandaali – alates kaitseministeeriumi kõrge ametniku Herman Simmi vahelejäämisest ning jätkates kaitsepolitseiniku Aleksei Dresseniga, keda süüdistatakse riigireetmises, ja eespool mainitud Indrek Põdraga, kes vene ärimeestelt raha vastu võttis. Venemaa luuretegevuse aktiivsusest võib märku anda varem ka Eestis töötanud Soome professori Timo Kivimäki kahtlustamine Venemaa kasuks spioneerimises.
Kuna eriteenistuste saladuste ilmsikstulekuks on vajalik ajaline perspektiiv, siis on põnev kõrvutada praeguseid sündmusi välisriikide luuretegevusega 1920.–1930. aastate Eestis. Nii nagu praegu, ristusid ka sõdade vahel Balti riikides mitme suurriigi huvid. Eestis arendasid luuretegevust Nõukogude Liit, Poola, Saksamaa ja Inglismaa, aga ka Prantsusmaa ja USA.
Kas kapo juht oli agent?
1940. aastaks oli Nõukogude luure suutnud Eestis luua piisavalt efektiivselt toimiva agentuuri, leides endale agente pea kõigis olulisemates Eesti riigiasutustes.
Aastatel 1920–1921 kaitsepolitsei ülemana töötanud Helmut Veemi kohta on küll andmed vastukäivad. Nõukogude Liidu Tallinna luure residentuuri materjalides esineb Veem agendina A122. Nõukogude luuredokumentides tõdetakse aga, et Veem oli küll andnud nõusoleku koostööks, kuid temalt ei saadud aastate jooksul peaaegu midagi. Küsimus tema tegeliku koostöö kohta jääb seega lahtiseks.
Nõukogude luurajatest rääkides tuleks kindlasti nimetada 1920. aastate esimesel poolel Eesti välisministeeriumi kullerina töötanud Roman Birki. Birk töötas veel mitme riigi luure heaks ja oli osaline OGPU luuremängus Trust, mille kaudu edastati lääneriikide luureteenistustele väärinfot. Advokaatidest võiks nimetada Leo Kahkrat, kelle abikaasa töötas 1920.–1930. aastatel välisministeeriumis masinakirjutajana ja valdas seetõttu olulist informatsiooni.
Nõukogude luure dokumendid mainivad agentidena ka diplomaate. Välisministeeriumi väliskaubanduse osakonna direktor Eduard Virgo tegi aastatel 1937–1938 Nõukogude luurega lühiajalist koostööd, mis seisnes ilmselt Saksamaaga seotud informatsiooni edastamises. Kas teda võib ka agendiks nimetada, on raske öelda. Virgo varajane surm jätab küsimuse lahtiseks.
Teine silmapaistvam Nõukogude Liidu heaks töötanud Eesti diplomaat oli välisministeeriumi esimene sekretär Karl Zirkel, kes oli varem töötanud ka Leningradi konsulaadi asekonsulina. Tema kohta on väidetud, et ta andis 1930. aastate lõpus Nõukogude Liidule üle seal tegutsenud poliitilise politsei agentide nimed, kelle kaitsepolitsei oli värvanud vahelejäänud kommunistide seast veel enne 1924. aasta detsembrimässu.
Kahe Eesti sõjaväelasega 1930. aastate teisel poolel seotud luureloost, Nikolai Trankmanni ja kapten Johannes Pedaja juhtumist on jõutud Eestis kirjutada. Märgime siin, et Trankmanni antud informatsiooni Eesti kaitserajatiste kohta idapiiril peeti NKVD-s tähelepanuväärseks. Pedaja edastatud Eestis väljatöötatud tankitõrjemiini kirjeldust peeti aga väheväärtuslikuks. Seetõttu leiti, et tegelane võiks edaspidi toimetada Nõukogude sõjaväeatašeele ehtsa tankitõrjemiini. Pedaja sidemed Nõukogude luurega said teatavaks alles pärast Eesti taasiseseisvumist.
Nõukogude agente leidus ka advokaatide ja ärimeeste seas. Mitu neist värvati juba pärast baaside lepingu allkirjastamist 1939. aastal. Nõukogude-sõbralik advokaat Boris Sepp värvati 1940. aasta algul – temast sai pool aastat hiljem punavõimudega koostööd teinud Vares-Barbaruse juunivalitsuse kohtuminister. 1940. aasta märtsis värvati Nõukogude-meelne ärimees Juhan Nihtig (Narma), kelles sai sama valitsuse majandusminister.
Inglasi, prantslasi ja ka ameeriklasi huvitas eeskätt Nõukogude Liitu ja kommuniste puudutav informatsioon, aga ka see, mis puudutas nende maade kodanikke ja ärimehi Balti riikides. Briti luuretegevus Eestis tugines enamasti vene emigrantidele. Briti luurega koostööd teinud isikutest Eestis peaks nimetama valgekaartlasest polkovnikku Boriss Engelhardti. MI6 tegevust uurinud ajaloolane Stephen Dorell nimetab eestlastest kaastöölisena ka anglofiilist Tartu ülikooli professorit Ants Orast.
Poola ja Briti luuretegevus olid sageli põimunud, sest 1931. aastal sõlmiti nende riikide vahel kokkulepe luureandmete vahetamise kohta. Poola luuredokumentidest selgub, et Poola heaks kogusid luureandmeid vene emigrandid, aga ka mitmed Eesti diplomaadid, sõjaväelased ja ajakirjanikud, teiste seas Hispaania kodusõja ajal vabariiklastele relvi vahendanud välisministeeriumi endine kuller ja relvakaubandusega tegelenud ärimees Aleksius Hugo Tamsar. Tamsari puhul oli tegemist ka Eesti poliitilise politsei agendiga. Poliitiline politsei arreteeris ta 1938. aastal, kusjuures läbiotsimisel leiti kirjavahetus Briti luurega.
Rahvuskaaslased aitasid
Tallinnas oli Prantsuse luuretegevuse juhtkuju endine Balti laevastiku mereväearst, Prantsuse Tallinna konsulaadi ametnik Lazar Heiman. Temaga seotud isikutest peaks nimetama sõjavägede staabi ametnikku August Palmi, erumajor Piiskarit, Eesti välisministeeriumi ametnikku vürst Grigori Volkonskit. Just Volkonski liiga lähedased suhted vene emigrantidega said tema välisministeeriumist lahkumise põhjuseks.
Saksamaa heaks Eestis informatsiooni kogunud ja mõjutustööd teinud olulisematest isikutest võiks nimetada Revalsche Zeitungi kaastöölist majandusküsimustes Helmuth Sculmanni ja Saksabalti Partei juhti, Revalsche Zeitungi peatoimetajat Axel de Vriesi. Mööda ei saa minna ka hilisemast okupatsioonivalitsuse juhist Hjalmar Mäest. Tema Eesti-Saksa veiniäri tekitamisele aitas 1938. aastal kaasa üks Gestapo intellektuaalidest, Werner Best. 1941. aasta juunis Saksa välisministeeriumis koostatud Mäe iseloomustuses märgitakse, et isik on eriti Saksa-sõbralik ja et ta oli mitu aastat kogunud Eestis Reichi heaks luureandmeid.
Kuid kindlasti ei tasuks lugejatel rutata kiirete paralleelide tõmbamisega tänapäeva ja mineviku vahele ega kalduda hüsteerilisse spioonimaaniasse. Koostöövormid on eri raskusastmega ja keerukad tuvastada. Kes on spioon, saame sageli öelda vaid alles pärast kohtuotsust.
