Haavatud sõdur: Mind jäeti saatuse hooleks
Sõda? Kellele ja milleks? Kodumaa nimel? Või poliitiline mäng rahvale?
Pöördume hetkeks minevikku. Nõukogude Afganistani-sõjas sõdis 1652 tollasest Eesti NSV-st kutsealustena teeninud meest, kellest 36 hukkus. Eestisse on tänaseks jäänud 800–900 niinimetatud esimese Afganistani sõja veterani. Need raskelt haavatud jäeti saatuse hooleks.
Alates 2003. aastast on Afganistanis vigastada saanud 60 Eesti kaitseväelast. Välismissioonidel on langenud 11 Eesti kaitseväelast: Afganistanis üheksa ja Iraagis kaks. Mille poolest siis meie erineme nendest?
Pilt kordub taas, ainult et Euroopa Liidu koosseisus. Kõik on ilus vaid piltidel ja meedias.
Kahjuks on need pildid värvunud punastesse toonidesse – vere värviga.
Ülemistel piltidel on Issajev haiglas järelravi saamas, alumistel piltidel eelnevalt teenistuses Afganistanis
Kuidas süüa, pesta, koristada
Olen kasvanud Tilsi lastekodus, kuhu pidin minema kümneaastaselt pärast ema hukkumist ja vanaema surma. 2005. aastal asusin teenistusse Eesti kaitseväes.
Minu tee viis Afganistani. 2008. aasta 3. juulil juhtus minuga Afganistanis Helmandi provintsis õnnetus. Kõndisin metalliotsijaga kõige ees, puhastades teistele teed. Riskisin teiste nimel, sest olin kindel, et riik ei jäta haavata saanud sõdurit üksi. Aga kahjuks need lubadused jäid ritta seatud sõnadeks. Nagu ka see, kui riigiisad ütlevad hukkunud sõduri haual: „Me ei unusta sind iial.” See on üks sõnakõlks, millel pole mitte mingit tähendust.
Ühtäkki kostis tumehele kõrvulukustav raksatus just minu alt sügavikust. Mind paisati tohutu jõuga õhku. „Kõik,” jõudsin mõelda, „nüüd siis on surm.” Hele vaikus kestis mõõtmatult kaua. Tundsin, et mind rebitakse puruks, tuhandeks tükiks ja mu tükid neelduvad kuhugi metalsesse koridori või käikude kärge. Metaljas lõhn või maitse.
Kaotasin parema jala. Osaliselt nägemise. Sain olulisi kahjustusi alakehas, seljas ja kätes.
Pärast õnnetust viidi mind Inglismaale ravile. Seejärel toodi mind Eestisse. Mind jäeti koju, nelja seina vahele, saatuse hooleks, võimaluseta iseseisvalt korterist väljuda. Olin sunnitud üle poole aasta järjest ratastoolis istuma. Selle aja jooksul ei suutnud ametnikud organiseerida esimeselt korruselt õue pääsemiseks kaldteed, et oleksin saanud iseseisvalt toidu järele minna või lihtsalt õues värsket õhku hingata. Peaaegu aasta üksi kodus istudes ja valudes piineldes olid mu ainsateks kaaslasteks televiisor ja arvuti. Ma olin vang oma ühetoalises korteris. Ei arvestatud seda, et mul puudus perekond. Kedagi ei huvitanud, kuidas ma endaga hakkama saan. Kuidas koristatud, poes käidud, pesu pestud. Kuidas ma saan süüa teha, prügi välja viia ja pesta.
Minu jaoks oli see olukord emotsionaalselt väga raske. Olin ju terve elu kõigega hakkama saanud ja nüüd ühtäkki pidin sõltuma teistest. Mõni nõrgema iseloomuga inimene oleks teinud enesetapu. Nagu tegi mu sõber Aare Viirmaa – keda jooksutati asjatult asutusi mööda, kus tuli kirjutada avaldusi ja taotlusi.
Tehti raviviga
Kaitseväes on loodud sotsiaalse ja psühholoogilise toetuse jaoskond (alates tänavu aprillist tugikeskus), kes peab pakkuma haavatutele sotsiaalset ja psühholoogilist abi. Kahjuks ei teadnud need ametnikud haavatute tegelikust olukorrast midagi. Kui ma palusin nendelt abi, siis tihtipeale visati telefon ära või öeldi, et mis sa jälle tahad. Kui juhtusin helistama nädalavahetusel, siis öeldi, et kas esmaspäevani ei andnud oodata. Kuna mu mälu oli väga halb, siis kasutasin diktofoni, et asjad meeles püsiksid. Tugikeskuse psühholoog ütles, et kuidas sa saad väita, et me midagi lubasime, sul on ju mäluga probleeme.
Eesti ametnike tegemata tööde tagajärjel on mu tervis saanud pöördumatuid kahjustusi: pärast metallfiksaatori eemaldamist jalalt 2009. aastal ei saadetud mind taastusravile, mistõttu siiratud nahaplastika kasvas sääreluu külge kinni. Sain sellest teada alles 2011. aasta märtsis Inglismaal taastusravil olles. Inglismaal Birminghami sõjameditsiinikeskuses suhtutakse igasse haavatud sõdurisse suure austusega ja iga terviseprobleemi võetakse täie tõsidusega. Seal tunnen, et minu tervisest hoolitakse. Seal suhtutakse haavatud sõdurisse kui kangelasse, Eestis olen tühi koht. Inimesed, kes minuga seal tegelevad, on sõbralikud ja valmis mind ära kuulama.
Kahjuks puudub Eestis seadusepunkt selle kohta, kui ametnik jätab oma töökohustused täitmata ja selle tagajärjel saab inimese tervis kannatada, nagu juhtus minuga. Kuidas karistada ametnikku, kes ei täida oma töökohustusi või on ebakompetentne? Sotsiaalkindlustusameti ekspertarst väljastas mulle puudeastme taotluse kohta otsuse, et mul ei ole puuet ega terviseprobleemidest tulenevaid lisakulutusi. Tõstsin kohe püksisääre üles ja vaatasin, et mul on vist jalg otsa tagasi kasvanud.
Räägitakse, kui tähtis on pere. Aga kahjuks ei osanud minuga tegelenud ametnikud mõista, mida tähendab see, kui sul pole ühtegi lähedast, kellele loota ja toetuda – need ametnikud lähevad ju pärast tööpäeva lõppu koju, oma pere juurde. Aga minul ei olnud kedagi. Vanemad on mul surnud ja õdesid-vendi ka pole. Parimad sõbrad olid tihtipeale õppustel või uuel missioonil Afganistanis.
Meie riigil on neid rumalaid eluga riskivaid sõdureid ainult siis vaja, kui on mõni rahutus, üleujutus või lumetorm. Aga kui see on möödas, ei ole seda tervise kaotanud sõdurit enam kellelgi vaja.
