Venemaa uudislennukid kukuvad liigagi tihti alla
Indoneesia mäenõlvalt otsiti eile uusima Vene reisilennuki Suhhoi Superjet 100 jäänuseid, 45 inimest oli hukkunud. Pardal oli kuus meeskonnaliiget, kaks Suhhoi firma esindajat ja 37 kohalikku reisijat, eeldatavasti just võimalikud ostjad. Teisal väidetakse, et pardal olevat olnud isegi kolm isikut rohkem. Lennuk oli kokkupõrkel purunenud põhjalikult ja esialgu polnud mingeid märke, et keegi oleks võinud ellu jääda. Õnnetuse põhjus on seni teadmata.
Tegemist polnud ju esimese õnnetusega Vene uudislennukitega, viimastel aastatel oleme neid juba ridamisi näinud. Mullu kukkus esitluslennul alla Vene ja Ukraina koostöös valminud An-148, tänavu aga Vene ja Hiina koostöös valminud hävitaja Su-30Mk2, mõlemal olid juba ostjadki olemas, vastavalt Birma ja Vietnam.
Kõik nad on olnud juba 21. sajandi lennukimudelid, materjali vananemine ei saa põhjuseks olla, sabotaaži pole ka veel tuvastatud, viga peab olema kas inimlik või tehniline. Ja kui juurde lisada veel viimase aja korduvad õnnetused Vene kosmoserakettidega, mis ülikalleid satelliite üles viimas, on Venemaal praegu taevaste jõududega tõsised raskused.
Katsetamise käigus loomulikult õnnetusi juhtub, aga neid lennukitüüpe, mis juba valmis kujul turgu otsivad, ükski avarii küll ei ilusta. Ja Venemaa lennundus on praegu meeleheitlikult endale maailmas kohta otsimas. USA sõjalennukitega, ka Boeingu või Airbusi reisilennukitega turul võistlemine käib veel Venemaale üle jõu. Pigem võisteldakse praegu Kanada või Brasiilia tootjatega.
Tihti on hädaks ka see, et tootmine on läinud liiga kulukaks ja nii otsitaksegi võimalusi ehitada lennukeid hoopis ühisettevõtetega Hiinas, Indias või mõnes muus odavriigis. Mullu sõlmis Venemaa enam kui miljardi dollari eest lepinguid lennukiostjatega, reklaamides ennekõike just sõjalennukeid T-50 (valminud neli, Venemaa õhujõududele toimetatakse tänavu kümme), ja uusi reisilennukeid MS-21 ja Superjet 100.
Tänavu veebruaris lubas valitsus aga suunata kümne aastaga 770 miljardit dollarit enam kui 400 uue mandritevahelise raketi, enam kui 600 uus lahinglennuki, kümnete allveelaevade ja muude sõjalaevade, nagu ka tuhandete soomukite ostmiseks. Raha taha asi ei tohiks jääda.
Kolm uudislennukit
Venemaa sõjalennunduse uusim ime T-50, ehk stealth-lennuk Suhhoi PAK FA, mida Putin mullu pidulikult vaatamas käis, on alles käibele tulemas, pärast mitmeaastast hilinemist. Aga kelle lennukid T-50 siis ikkagi on, kui neid kokku pannakse Indias?
Ligi 150 reisijat mahutav reisilennuk Irkut MS-21, uhke nimega „21. sajandi magistraallennuk” on sisuliselt edasiarendus kunagisest Jak-42-st, kuid tänavu teatas asepeaminister Dmitri Rogozin, et selle käikulaskmine nihkub edasi, 2020., parimal juhul 2017. aastasse. Tootmisse on kaasatud ka alltöövõtjaid USA-st, ja loomulikult esimesi tellijaid oli lennufirma Aeroflot.
Suhhoi ehitatud Superjet 100 on valminud koostöös USA Boeinguga ja prantslastega, hinnalipikul ilutsemas 35 miljonit dollarit. Mahutab ligi sada reisijat. Arendustöö algas 2000. aastal, esimene lend toimus 2008. aastal, seni on neid ostjatele toimetatud kaheksa, Vene Aeroflotile ja Armeenia Armaviale. Turgu otsitakse just Lõuna-Aasias ja ühel seal korraldatud esitluslennul Indoneesias üleeile Superjet 100 vastu Salaki mäenõlva ka põrkas.
Aeroflot neelas uhkuse alla
Venemaa on uhke oma lennunduse ja sõjanduse traditsioonide üle, kuigi samal ajal on enamik Euroopa lennuvälju seal toodetud lennukite ees suletud. Nõukogude ajast pärinevad või vähemalt tollase disaini järgi ehitatud lennuvahendid on selgelt ajast maha jäänud, tekitavad liigselt müra või on ilmnenud muid probleeme, mis on isegi Venemaal sundinud lennufirmasid panustama juba mujal toodetud lennukitesse.
Samal ajal on sõjalennuväe kaasajastamine olnud Vladimir Putini peamisi unistusi, ta käib tihti isiklikult vaatamas uusimate lennundusimede käikutulekut. Just oma toodetud sõjalennundus on olnud prioriteet, enamasti müügiks mõnele lõunamaisele diktaatorile.
Riigi tsiviillennunduse liidri Aerofloti lennukipargis peaks viimastel andmetel olema 95 Airbusi, üheksa Boeingut, kuus Il-96-t, seitse Superjet 100, tellimisel on aga 32 Airbusi, 32 Boeingut, 23 Superjeti ja 50 lennukit MS-21.
