Juhtkiri: Õhuke riik, paks inimene

Eesti riik muutus hiljuti jälle natuke õhemaks. Maikuu kustutas üheksa päästekomando eluküünla, sest siseministeeriumi pressiteadetes Eesti päästevõime kohta räägitakse enamasti realistlikkusest ja efektiivsusest.

Argikeeles tähendab realistlikkusest ja efektiivsusest rääkimine enamasti seda, et midagi on edaspidi kusagil vähem ja enamasti selles piirkonnas, kus juba enne oli kõike suhteliselt vähe.

Ehk siis ääremaadel. Puhja, Puka, Võnnu ja Kanepi olid mõned nimed.

Ida-Virumaal ei jätku politseinikke ja inimesed, kes elavad kahtlasemas piirkonnas, mõtlevad üha sagedamini relvaluba­dest. Tänavaid pimendatakse nii Tallinnas kui ka mujal. Omavalitsused, kellest see sõltub, on samuti õhemad kui enne.

Õhenemine käib ka gümnaasiumihariduses. Kui reform ära tehakse, siis see on ka järjest kaugemalt kättesaadav. Mitmekümnekilomeetrine koolitee muutub üha tavalisemaks. Või siis see, et vanemad peavad rahakoti välja võtma ja linnakorteri üürima. Kuna riik on järjest õhem, peab lapse­vanema rahakott olema järjest paksem.

Muidugi, paljud Eesti asulad tühjenevad inimestest ja teatud piirini peab paratamatult võrgustikku kokku tõmbama. Aga samal ajal räägitakse meile ju nii palju sellest, kui võimas on Eesti nüüd ja kui nõrk oli ta kunagi varem. See tekitab teatud ootusi.

Mida siis kodanik peaks tegema? Käima tänavail, lamp kaasas ja relv põues, elama, vahtkustutid valmis, ning omama maja maal ja korterit linnas, et laps saaks ikka koolis käia? Saama ise kõigega hakkama? Et kui riik on õhuke, siis olgu kodanik oma varu­de ja võimaluste poolest paks? See pole aus vahetus. Seda enam, et ka omavalitsuse osa avalikus rahakotis on uue iseseisvuse aastate jooksul pidevalt vähenenud. Nemad seda riigist jäävat lünka täita ei suuda. Eestis on regionaalpoliiti­ list tasandust nõudev hääl täiesti ära summutatud ja see ajab ühiskonna kreeni. Põhiseadus kohustab arendama tervet Eesti maad, mitte allutama kõike üksnes näilisele efektiivsusele. Elu peab olema võimalik ka väikestes asulates ja maal.

Kummaline on selle taustal kuulda valitsuse enesekii­tust, kuidas Eestis läheb kõik aina paremaks ja oleme õigel teel. Mida siis riik meile edaspidi rohkem pakub? Nojah, maailmavaadet suudetakse edaspidi rohkem propageerida, sest parteid saavad selleks puhuks lisaraha. Tarvis oleks küll midagi sellist, mis läheks korda laiemale üldsusele, mitte kitsale klikile.