Rene Leiner: Meikari juhtumi tüsistused
Kas tõesti on kellelgi usku, et tõrvapütis ujudes on võimalik tõrvaseks mitte saada? Olles osalenud mitmetes valimiskampaaniates, ei tea ma tõsiselt ühtegi poliitikut (no neist, keda tõesti poliitikuks võib nimetada), kes ei oleks nendes nn skeemides kas või osalised osalenud. Seega mäda on kogu süsteem, mitte ainult üksikud inimesed selle sees. Kuigi mõistagi mädad on just nimelt inimesed, sest nemad selle süsteemi loonud ongi. Näidake mulle poliitikut, kelle valimiskulutustest kas või osa ei oleks kinni maksnud mõni sõber-ettevõtja, kes ennast ametliku rahastajana näidata ei soovinud. Või poliitikut, kes pole kunagi esitanud küsimust – kas sulas oleks parem? Jah, ma võin ka ise mõnda nimetada, aga neid on vähe.
Teadjamad teavad ka peenemaid skeeme. Reklaamibüroo klient on firma x, kellele esitatakse arve, mis makstakse ka ära. Võib-olla petteks tehaksegi sellele firmale midagi, aga kokkulepitud summa liigub hoopis erakonna või konkreetselt mingi isiku valimiskampaania teostamiseks. Firma ei pruugi olla eraomanduses, vaid sageli on tegemist riigiasutusega. Kes teemat lähemalt uurida tahab, võiks esimese asjana ette võtta Tallinna linnavalitsuse 2011. aasta jõulutervituse telereklaami ja uurida, mis valemiga saadi allaminutilise klipi eelarveks tagasihoidliku mängufilmi summa.
Minu meelest ei ole siiski veel üldse räägitud jäämäe alumisest osast – rahast, mis liigub, kuid mis mitte kunagi ei kajastu üldse mitte kusagil peale nende kupüüride liigutajate ajusoppide ja peopesade naharakkude. Või rahast, mis liigub ainult teiste isikute vahel, millest tegelik tulu tõuseb aga erakondadele. Skeeme on palju.
Aken alla, raha kätte
Sõitis peasekretäri palvel ja kokkuleppel ette must auto. Otse tänaseks raskustesse sattunud suurärimehe firmast. Aken lasti alla. Küsiti, palju vaja. Vastati 40. Vastuseks saadi – OK, siin on 50, las 10 jääb seemneks. Jutt läbi. Aken üles.
Said siis ühel kenal päeval kõik edukad parteikoogutajad laulvalt peasekretärilt kingituse koos kuldse käepigistusega. Miski meene ja ümbrik – sees mõned pääsukesed. Ega ei mõtlegi ju selle peale, et kust see raha tuli ja veel vähem, kas selle pealt on makse makstud ja miks sulas. Palju vabu isamaalisi kodanikke.
Kui oleme paadis, siis peame arvestama, et kui hakkame vastuvoolu sõudma, siis meid lihtsalt uputatakse. Kaldal olles võime juba sõitu meenutada. Seetõttu ei saa ka Sillut täna hukka mõista, nagu paljud kindlasti teevad. Ja ei tahagi seda teha. Ja mitte ainult eneseõigustuseks, et mul on ka midagi selles osas öelda. Olen olnud samasugune siga. Küll teises kontekstis ja teises laudas.
Kui sa oled pealiiniga ühes paadis ja kiidad esimeest takka, siis oled nimekirjas, kui ei, siis mitte. Keskmine poliitik (ja neid on enamik) on parim näide sellest, kuidas oma mina (võib-olla tal seda ka ei olegi) ühe ja teise poole vahel alalõpmata laveerida, et pildis olla. Paljud isemõtlejad ei suuda nii palju oma mina maha suruda. Kas peakski? Seetõttu on ka poliitikas nii palju halli massi. Silver ei ole hall mass. Kõige kurvem antud juhtumil ongi see, et hall mass tapab halastamatult isiksust. See ei ole jätkusuutlik ühiskond.
Kas unustada või mäletada?
Üldiselt ma imestan, et kampsunid ei ole veel IRL-i rahastamise osas paljastustega välja tulnud. Oleks suurepärane võimalus „poistebänd” lõplikult allavoolu saata. Küllap on neil endil nii palju lihtsalt kaalul. Aga nad teavad. Ja Jüri Mõis juba andis sellest ka maailmale teada. Mulle on Jüri ikka meeldinud. Kuigi just temas nägin ma omal ajal kõige kurja juurt. Loll olin.
Tegelikult tuleb jõuda selleni, kui hakatakse rääkima päris mustast rahast. See Meikari juhtum on ju tegelikult mingi ettevõtja raha liigutamine erakonna kontole teise isiku kaudu. Seda ikka tehakse. Ka naine maksab vahel mehe eest ja ema poja eest jne. Aga tegelikult on ju hulk raha, millest keegi mitte kunagi teada ei saagi. On hulk telgitaguseid tegusid, mis mitte ainult ei tundu, vaid ongi külmavereliselt õõvastavad. Keegi meist ei ole ingel, kuid oma sigadusi oleme me ikka hiljem kahetsenud. Ma loodan. Need, kellel on süda sees.
Rene Leiner on juhtinud Res Publica ja IRL-i mitmesuguseid kampaaniaid Tartu linnas aastatel 2001–2007.
