26.05.2012, 00:30
Bakuu buum
Bakuu nimetamine idamaade Pariisiks on sobiv rohkematel kui silmaga nähtavatel põhjustel. Pariisi suurte bulvarite ja grandioossete avalike hoonetega välimus loodi samuti autokraatlikes tingimustes.
Arhitektide valitsejalembus tuleneb puhtalt nende loomingu olemusest – rohkem võimu ja raha võimaldab neil vabamalt oma ideid lõpuni viia. Hausmanni alleede ohvriks oli Pariisi keskaegne linnaruum, Bakuu ohverdab oma eelmisest naftabuumist pärit elavat ja pulbitsevat keskkonda tänapäevasele. Küsimuseks on, millisele täpsemalt? 20. sajandi alguse naftabuumi ajal oli Bakuu kuum linn. Ka praegu kesklinna läheduses koogutavad naftapumbad tootsid raha näiliselt lõpmatuseni. Tükk haaval müüdi ära naftaväljasid. Samal ajal kasvas linna elanikkond. Kuna Bakuu asub looduslikult imeilusas paigas Abşeroni poolsaarel Kaspia mere ääres, oli täiesti normaalne, et linn ei jäänud pelgalt tööstuskeskuseks, vaid arenes suurlinnaks, kus nüüd elab üle kahe miljoni inimese. Seepärast on väga huvitav jälgida linna praegugi silmaga nähtavat arengut läbi 20. sajandi, seda enam, et lääne arusaama järgi pole seal kunagi valitsenud demokraatia.